Jama jama otsa

Järgmisel päeval marsin tööle. Ilmselt on see viga, sest mu organism otsustab teha korrektiive. Süda klopib ja vererõhk on laes, kõrvad undavad ja olemine pole kiita. Igaks juhuks ostan vererõhu mõõtmise aparaadi. Tean küll, et valu tõstab vererõhku, aga ikkagi tekitab see ärevust. See kergitab omakorda vererõhku ja soodustab pulsi kiirenemist. Olen karussellil, millelt maha ei saa. Silmamunad on valusad ja musttuhat konti valutab. Tajun, et olen stressis ja üks jama soodustab teist. Perearst vaatab mind pika pilguga ja teatab, et nüüd teeme kõik analüüsid ja “selle näoga” ta mind tööle ei lase, käsib aja maha võtta ja kodus taastuda.

Ta püüab lohutada, aga mind ei aita teadmine, et ka temal diagnoositi klimakteeriumi alguses kõrgvererõhktõbi. Olgem ausad, tuju ei paranenud, vaid pigem sai tumedama alatooni. Ja me ei räägi nendest seksikatest hallidest varjunditest. Mulle ei ole argument, et mu perearst sööb rohtusid. Ma tahan teada, mis minul viga on.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid