See tähendab, et lihttöölistest tipp­juhtideni ning väikeettevõtete praktika­kohtadest kuni riigisektori elukestvate hapniku­raiskamisametiteni soovitakse tööle inimesi, kes kõige muu hulgas oleksid väga tublid ebameeldivustega silmitsi seisjad. Miks?

Vaadates meie viimaste sajandite lähi­ajalukku, on meil eestlastena pingetaluvuses justkui must vöö. Suguvõsade ja põlvkondade kaupa katki tehtud hingi, kes pole iial saanud piisavalt pai ega puhkust, piisavalt kiitust ega mõistmist, piisavalt austust ega armastust. Või on selle kõik kogemata sassi ajanud logelemise, laaberdamise või eelmiste ja järgmiste põlv­kondade süüdistamise rahvalauluga.

Kuidas aga tekivad probleemid ja mida see pingetaluvus tegelikult tähendab, vajab meie elus hoopis teistsugust vaate­nurka.

Loe Sass Henno mõtisklust miks ei peaks pinget pidama töö- ja eraleu lahutamatuks osaks edasi juba artiklist.

Edasi lugemiseks: