Olete seotud mitme koroonaviirust puudutava ­projektiga. Kuidas õigupoolest saab geneetikaga viiruse tõrjumisse panustada?

Pandeemiaga tekkis hulganisti küsimusi, näiteks miks mõjub uus viirus inimestele nii erinevalt ning milline on siin viiruse genoomi ja milline inimese genoomi roll. Näiteks HIVi suhtes on teatud inimesed immuunsed, kuna nende geenides on mutatsioon, mille tõttu viirus ei saagi rakku tungida, peremeesorganismita pole aga viirused ju elu­jõulised.

COVIDi kohta käivitati mitu sellist uuringut ja meie liitusime COVIDi peremeesorganismi rahvusvahelise uuringuga. Äsja valminud ja veel retsenseerimata eeltulemused näitavad, et mõned selged seosed nakatumise ja geenide vahel on olemas. Uurisime, millised on intensiivravi vajanud patsientide geneetilised iseärasused võrreldes nendega, kes haiglaravi ei vajanud. Tuligi välja, et raskelt haigestunutel on geenide eripära, mis on seotud immuunsüsteemi töö ja tsütokiinide tormi ning teiselt poolt kopsufunktsiooniga. Seosed on bioloogiliselt selged, kuid geenide mõju on siiski väike. Ei saa võtta nii, et kui sul on teatud geenivariant, põed haigust kindlasti raskelt, aga mõju on siiski statistiliselt oluline.

Millised seosed on depressioonil ja COVIDi põdemisel ning kuidas on pandeemia geeniteadust mõjutanud, loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid