“Mulle meeldib uusi asju proovida,” ütleb Ele Kõlar (70), seikleja ja vaba hing, kes avastab innukalt maailma, huvitub moodsast tehnoloogiast, keerutab aktsiaid. Ta ei ole jäänud kinni oma minevikku, vaid elab just nüüd ja praegu.
Tervitusi toome palmisaarelt.
See, kes olnud seal, teab, mis on fiiling.
Rahvas väike on seal palmisaarel,
kuid teab igaüks, mis reggae on.
Ele Kõlari intervjuuga tegeledes keerleb see vana laul mul päevi peas. Otsin selle Youtube'ist üles. Loo rahulik ja lõõgastunud rütm peegeldab hästi Ele olemust. Ta räägib aeglaselt ja vaikse häälega, mis vastuse lõpus peaaegu vaibub. Ta pole värviküllane bravuuritar, vaid rahulik introvert, kes vajub kergesti kuulaja ja vaatleja rolli.
Temas on nooruslikku kergust ja sitkust, mis on pahviks löövalt vastuolus asjaoluga, et ta pidas veebruaris 70 aasta juubelit. Sel puhul võeti sõbrannadega ette suusamatk. Seelikutes. "Mulle meeldib uusi asju proovida," ütleb ta.
Osa oma elust sisustab Ele sellega, et käib vabatahtlikuks – poja Erno restoranis Anno, spordi- ja kultuuriüritustel, nagu Jazzkaar, PÖFF, Kõrvemaa spordiprojektid, Ironman, ning isegi Kreekas nunnakloostris ja Filipiinidel kogukonnamaja ehitamas. “Hiljuti hakkasin lugema 20 aastat tagasi peetud kirjavahetust austajatega. Nad kõik olid nooremad, kuid enamik ei suutnud minu lennukate ideedega kaasa tulla, sest need polnud nende senise elustiiliga kooskõlas.”
Ele on hea näide, et number ongi ainult number – tema vanusest võib julgelt 20 aastat maha arvestada. Vahel teda isegi segab, kui temasse kui 70aastasesse suhtutakse.
