Täpselt need tunded valdavad meid juba aastasadu. Tunneme neid elu jooksul ise ja - ma ütlen nüüd midagi paljudele uskumatult hirmsat - neid tunnevad paratamatult ka meie järeltulijad, kui me pole neid õpetanud negatiivsete emotsioonidega kohtuma. Kui me pole neile õpetanud, et Arno ei olnud nõrk. Ta ei olnud halvustust väärt peerukott, kes oma mehelikkuse minetas. Ta lihtsalt vajas kinnitust, et tal on veel millegi nimel elada.

Meeleolukõikumised sõltuvad ajukeemiast. Ookeanis levivad suurte lainete peal ka väiksed. Sul ei pea olema diagnoositud depressiooni, bipolaarset isiksusehäiret või sundmõtteid, et tunda end vahel uppumisohus kas või väikeste lainete keskel.

Ma olen end alati tugevaks sundinud, sest sellist minapilti on kergem vastu võtta ja tundus, et sellist pilti tahtis näha ka mu ema. Eelmisel suvel ma aga murdusin, kui nägin lähedalt, kuidas uurijad, prokuratuur ja ka sõbrad üht meele­märkusetult vägistatud inimest ei usu. 

Edasi lugemiseks: