TERVIS PLUSSI KAANELUGU | Infarktist napilt eluga pääsenud Anna Levandi: surmahirm ei ole suurim hirm
(105)Viimased kolm aastat on ajendanud hinnatud treenerit Anna Levandit (55) mõtisklema asjade üle, mis pole kunagi varem pähegi tulnud. Tema hoiakuid on mõjutanud ellujäämine üle noatera, tema meelelaadi arusaam, et sellises vanuses naised jäävad – või jäetakse – tihtipeale üksi. Kuigi võitlejahingega, tunnistab Anna, et on tegelikult habras ja haavatav.
See talv on taas selline nagu Anna lapsepõlves. Ühel samasugusel, kui ta polnud veel kuuenegi, sattus ta ootamatult liuväljale ega saanud enam uisutajatelt silmi. "Minust aasta vanemad sõbrannad, kellega hoovis mängisin, läksid uisutrenni. Nad kutsusid mind kaasa, et tule vaata, mida me oskame. Ma ei mäleta, mida nad seal oskasid või tegid, aga kohe, kui ma jääd ja uisutamist nägin, olin šokeeritud - see meeldis mulle nii tohutult ja võlus mu ära."
Talved olid Moskvas siis alati paksu lumega ja iga linnaosavalitsuse või kooli juures oli oma uisuväljak. Mõnel pool mängis muusika ja oli valgustus, mõnes kohas pakuti kuuma teed. Jää oli lustijaid täis. "Kui koju jõudsin, hakkasin ema-isa paluma, et viige mind ka. Aga uiske oli ju võimatu hankida. Alles järgmisel aastal õnnestus emal kuskilt kaks numbrit suuremad, tumepruunid ja kohmakad uisusaapad leida. See ei häirinud mind põrmugi ja nii ma alustasin."
Tohutu valuga EMOst otse opilauale
Me kohtume veebruaris – sel kuul on Anna elus mitmes mõttes olnud oluline roll. Just veebruaris on ta tantsinud end kahel taliolümpial esikümnesse ja Galgary mängude lõpupeol ka pronksipoiss Allar Levandi südamesse. See viimane tants kestab endiselt, juba 33 aastat.