Kõrgvererõhutõbi – need elustiiliharjumused asetavad su riskirühma

Teadlastele polegi lõpuni selge, miks mõnedel inimestel kõrge vererõhk tekib, mistõttu on keeruline määrata ka riskifaktoreid.

Kõrge vererõhu riskitegurid, nagu ka paljude teiste tõbede omad, võib jagada selle järgi, mida saad ise kontrollida ja mida ei saa.

Paratamatud riskitegurid

Pärilikkus

Haigused liiguvad tihti pereliini pidi. Ka see, kui perekonnas on esinenud infarkti, insulti, diabeeti, neeruhaigusi või kõrget kolesteroolitaset, suurendab kõrge vererõhu riski.

Geenidega kaasa tulev ei tähenda veel surmaotsust, mõnikord tulenevad pereliini pidi jooksvad tervisehäired hoopis keskkonnast ning olenevad toitumisharjumustest ja eluviisist. Samas on teadlased kaardistanud tosin geenikombinatsiooni, mida seostatakse kõrge vererõhuga.

Vanus

Kuigi vananemine ei vii vältimatult kõrge vererõhuni, on hüpertensioon tavalisem hilisemates aastates. Alumine vererõhk rühib 10 mm Hg võrra üles meestel 55. ja naistel 60. eluaastaks. Seejärel aga hakkab alanema. 30. ja 65. eluaasta vahel kerkib ülemine vererõhk keskmiselt 20 mm Hg ja jätkab ülesronimist ka pärast 70. eluaastat.

Sugu

Kuni 55. eluaastani on naistel meestest väiksem vererõhu kõrgenemise tõenäosus. Seejärel aga võib naiste ülemine vererõhk söösta noolena lakke. See muster võib olla osaliselt seletatav sugude hormonaalsete erinevustega. Östrogeen kaitseb naisi kõrge vererõhu eest ja menopausiga selle hormooni tootmine väheneb.

Mis veel võib vererõhku mõjutada?

* Üksinduse tunne, mis on segu tõrjutusest, pettumusest ja ärevusest.

* Olukorrad, kus tahtmatult hinge kinni hoitakse. Ka lihaspinge seljas võib panna hingamises pause tegema. Tasub jälgida hingamisrütmi ja õppida hingamisharjutusi.

* Uneapnoe suurendab nii kõrge vererõhu kui ka teiste südame-veresoonkonnahädade teket.

* Vedelikupuudus on üks peamisi vererõhu tõstjaid. Just sel põhjusel on ka sool kahjulik.

* Kehas peab olema vedeliku töötlemiseks sobiv naatriumi ja kaaliumi tasakaal. Võib olla, et hoolimata vähese soolasusega dieedist on vererõhk ikkagi kõrge. Eriti kui menüüs on palju töödeldud toitu – ka leib ja sai oma soolasisaldusega lähevad arvesse.

* Aspiriin, paratsetamool ja ibuprofeen võivad mõnevõrra vererõhku tõsta. Tõsi, enamikul inimestel väga vähe.

* Tuntud nohurohud, mille toimeaine on pseudoefedriin ja fenüülefriin, eriti viimane koosmõjus paratsetamooliga, ahendavad veresooni, tõstavad vererõhku ja võivad vähendada vererõhuravimite toimet. Küsi apteekrilt nohuravimit, mis sobib kõrge vererõhu korral.

* Mitte ainult ravimitel pole kõrvaltoimeid, vaid ka ravimtaimedel. Hõlmikpuu, ženžennijuur, guaraana-pauliinia ja naistepuna tõstavad vererõhku. Samuti võivad need mõjutada vererõhku alandavate ravimite toimet.

Kontrollitavad riskitegurid

Tervisekäitumine on südame-veresoonkonnahaiguste korral määrava tähtsusega. Vererõhunäitajad on võimalik kontrolli alla saada vaid elustiili muutes: kui lõpetada suitsetamine, vähendada soolatarbimist ja kaotada kaalu.

Ülekaal

Liigsed kilod ja kõrge vererõhk on omavahel tihedalt seotud. Ainuüksi mõni ülekilo sunnib südant kiiremini tööle ja suurendab kõrge vererõhu riski kolm korda. Riskifaktor suureneb järjepanu, mida lähemale jõutakse rasvumisele. Iga kaotatud 500 g või kilo kohta väheneb nii alumine kui ka ülemine vererõhk keskmiselt 1 mm Hg.

Istuv eluviis

Võrreldes füüsiliselt aktiivsetega on istuva eluviisiga inimestel tunduvalt suurem tõenäosus kõrge vererõhu arenemiseks. Nii nagu iga lihas, muutub ka süda treenides tugevamaks. Tugevam süda pumpab kehas efektiivsemalt verd. Liikuva eluviisi boonus on ka normaalne hea kolesterooli ehk HDLi tase ja väiksem tõenäosus, et esineb insulti põhjustavaid trombe.

Suitsetamine

On ammu teada, et suitsetamine soodustab veresoonkonnahaigusi. Nikotiin stimuleerib kesknärvisüsteemi sõltumata sellest, kas suitsetad sigaretti, kasutad põsktubakat või kannad plaastrit. Keha reageerib sellele, vabastades stressihormooni epinefriini ehk adrenaliini, mis kiirendab südame tööd ja tõstab vererõhku nii suitsetamise ajal kui ka mõni aeg hiljem.

Liigne sool

Juba 20. sajandi alguses teadsid arstid, et kõrge vererõhu ja liigse soolatarbimise vahel on seos. Kui vähendada soola kogust toidus, langeb neerupuudulikkuse ja tugeva hüpertensiooniga patsientidel vererõhk ja paraneb neerude töö. Hoolimata sellest on keskmine soolakogus meie toidulaual suurenenud, see on seotud konserveeritud toidu ja poolfabrikaatide laiema levikuga.

Kuidas vähendada toidu soolasust?

Üks suuremaid soolaallikaid on leib. Mitte et see oleks liiga soolane, aga eestlased söövad leiba palju. Samas armastab süda täisteratooteid. Kui oled tragi küpsetaja, tasuks leiba ise teha, nii saad paremini kontrollida selle soolasust ja magusust.

Rusikareegel on, et mida kaloririkkam toit, seda soolasem see on.

Eelista kodutoitu, sest selle soolasisaldust saad timmida.

Toidu soolane maitse on harjumus. Vähenda toidu soolasust pikema aja jooksul järk-järgult, et maitsemeel kohaneks. Võta harjumuseks maitsestada kodutoitu soolaga alles valmimise järel. Nii mõjub toit soolasemana, kui selle tegelik soolasisaldus lubaks arvata.

Kasuta rohkem maitsetaimi ja maitseaineid.

Ole teadlik peidetud soolast ja loe poetoitude silte, et seda avastada. Vali toidud, mille soolasus on vähem kui 10% päevasest tervislikust kogusest.

Kõva napsitamine

Kui on saanud harjumuseks juua ühe koosistumise jooksul kolme või rohkema alkoholiühiku jagu jooki, hakkab ajapikku vererõhk kerkima. Pikema aja jooksul võib liigne joomine, sh ka nädalalõpujoomine, mõjuda tervisele rängalt. Alkohol võib muuta ka vereõhuravimite toimet ning suurendada insuldi ja infarkti riski.