“Usaldamine on elustiil, mitte nii, et täna usaldan, homme ei. See on elamine seisundis “on nagu on”, mil oled voolamises, lased asjadel minna, nagu need lähevad, loomata endasse pingeid. Ja oled tänulik. Kogu aeg. Kõige eest. Mitte keskendudes sellele, mida sul pole, vaid leides selle, mille eest tänulik olla. Ja seda on nii palju,” räägib ahvatlevalt naiselik Kristi Otti (55) oma naerusuisel häälel.

Tema jaoks on usaldamise kullaproov see, kui inimene nii haiget saanuna, et valust kapslisse on pugenud, usaldab ja suudab saadud kogemuse eest tänada, isegi kui ei mõista, miks nii juhtus. “Kui sa ei saa aru, miks midagi ränka su elus toimus, püüa olla hästi avatud olemises ja küsi: mida ma pean sellest kogemusest õppima. Tavaliselt aitavad katsumused kasvada teadlikkusel. Kui inimesel on vaja oma elus midagi muuta, antakse talle sellest pidevalt märku. Alguses leebelt, siis üha tugevamalt hoiatades. Vastust ära ootama jää, see tuleb ajapikku, kui oled küsimises.”

Muidugi suhtuvad inimesed elu antud õppetundidesse erinevalt, möönab ta. On neid, kes valivad ohvriseisundi, süüdistades maailma ja keda-mida iganes, ka iseennast: miks see minuga juhtus, mida ma teinud olen. Ja on neid, kes imestunult kulme kergitavad: oo kui äge, mida mul siit õppida on, tore, et nii läks, oleks võinud ju minna hullemini.

Edasi lugemiseks: