Kas olete kunagi mõtisklenud, miks toitumishäire all kannatavad inimesed ootavad aastaid, enne kui abi paluvad? Halvemal juhul ei palugi. Ometi on tegu raske, isegi surmaga lõppeda võiva haigusega. Teinekord on nii, et ei oska haige häda märgatagi. Teisalt ei soovita eestlaslikult hädasolijat sorkida ja urgitsemisega karuteenet teha. Nii läheb käima sõna otseses mõttes elu ja surma vaheline võitlus. Kuidas siiski toitumis­häireid märgata ja ka hädasolijale abi pakkuda?

Alustame täpsustusest, et kuigi sõna “toitumishäire” toob enamasti pähe pildi kondistest anorektikutest ja näppe kurku toppivatest buliimikutest, on mõiste laiem ja tegelikkus stereotüüpidest kaugel. 

Edasi lugemiseks: