Eestlanna Meelika teekond avatud suuga naeratamiseni: kõik algas ühest õnnetust kukkumisest

Kehvade hammaste tõttu naeratamise vältimine viib enesekindluse ja suhtlemisrõõmu, teab Meelika Limberg (39), kes on aastaid sotsiaaltöötajana tegelenud koduta inimestega ning kelle endagi särav naeratus on nõudnud hulgaliselt hambaarstivisiite.

Meelika teab täpselt, mida tähendavad lagunevad hambad. Tema hammaste lugu võib isegi saagaks nimetada, mis algas ühest õnnetust kukkumisest. Meelika oli viie-kuue­aastane, kui ta vana-aastaõhtul külas olles ratastega tumba abil aknalauale ilutulestikku vaatama ronis. Paraku ei olnud tumba ronimiseks stabiilne ja tüdruk kukkus hammastega vastu voodiäärt. “Hästi palju tuli verd. Mul olid suus piimahambad ja ülemised esi­hambad olid kukkudes lahti tulnud, need liikusid. Õnneks leiti samast majast üks meditsiiniõde, kes lükkas hambad tagasi. Hiljem olen teada saanud, et ta käitus väga õigesti,” kirjeldab Meelika. Hambad jäid küll pidama, kuid varsti ilmunud jäävhammastega algasid kohe mured. Meelika kahtlustab, et neid põhjustas just­nimelt see­sama õnnetu kukkumine.

“Nii kui jäävhambad tulid, hakkasid need kohe lagunema,” sõnab ta. Oli veel nõukogude aeg ja hambaarstivisiit kujutas endast hoopis midagi muud kui praegu.