Sass Henno avaldab, miks mehed alles surnult arsti ei karda: sellises kultuuris kasvanud mehed jõuavadki üsna pea kahe statistilise tõeni

“Eesti mees jõuab arsti juurde siis, kui ta on juba mitu tundi surnud,” viskas üks tuttav kiirabitöötaja kunagi karmi nalja. Mida rohkem sellele mõtlen, seda rohkem mõistan, et selles on terake tõtt.

Kunagi 2018 varakevadel, kui tsikliga uppi lendasin ja oma õlast välja punnitavat rangluud EMOsse näitama läksin, kohtusin vastuvõtu­saalis nende klassikaliste meestega, kellest anekdoote ja naljavideoid tehakse. Kellel oli pidutsemisest pea lõhki, kellel õngekonks läbi käe. Mõni toodi kanderaamil näoga, et kui ta just infarktist pilditu poleks, oleks ta kõik arstid koduukselt kärbikuga minema kihutanud. Ja seal olin ka mina. Arvamas, et mu kondid on vaja lihtsalt paika vajutada ja saan õhtul minna Raplasse kontserti andma. Ühesõnaga — debiilik.