Sass Henno: meie rahvas joob tähtpäevade puhul nagu hirvekesed allikal
“Tõstke kõik klaas… ptüi… ma tahtsin öelda, tõstke kõik käsi, kelle peres igal nädalal mõnd alkohoolset jooki tarvitatakse.” Saalitäis noori tõstab üksmeeles käe. “Tõstke nüüd käsi, kelle peres on alkoholisõltuvusega probleeme?” Enamik käsi langeb ega tõuse enam tükk aega. See on üks mu kooliloengute tavaline episood, kui räägin sõltuvuste stigmatiseerimisest ja sellest, kuidas oleme loonud ühiskonnas kujutelma, et sõltuvus on midagi nõrka ja häbiväärset.
Sõltuvusi tekitab tegelikult seesama reaktsiooniahel, mis aitab meil tunda end toreda, pädeva ja väärtuslikuna. Sõltuvuses poleks midagi halba, kui see meid salaja enda alla ei mataks. Seda, et meie rahvas joob tähtpäevade puhul nagu hirvekesed allikal, teame me nii aktsiisilaekumiste, peretraditsioonide kui ka politsei väljakutsete statistika põhjal. Ja samamoodi teame pärast esimeses lõigus tehtud katset seda, et oleme head veel ühes asjas: see on sõltuvuse eitamine, pisendamine ja mittemõistmine.
