Eduka kaalukaotaja kogemus: mäletan hetke, kui istusin põrandal nagu "suur ja lai pandakaru"

Jaana Aunapuu (23) teab, mida tähendab koolikiusamine ning see, kui sulle oma peegelpilt sugugi ei meeldi. „Inimeste suhtumine minusse muutus tunduvalt pärast seda, kui kaalu kaotasin,“ ütleb ta nüüd.

Ehitusfirmas töötav Jaana ütleb, et ta on alati olnud teistest suurem. Kehakaalu pärast hakati norima juba algklassides. “Jah, ma nutsin sellepärast, et mind narriti. Aga nüüd ei ole ma nende norijate peale enam pahane, olen selle ajajärgu minevikku jätnud,” sõnab ta. Eks Jaana proovis ka kaalu kontrolli alla saada ja dieeti pidada. Sellest ei tulnud midagi ja isegi ema arvas, et ega Jaana kaalu langetamisega toime ei tule. “Ta ütles alati, et me lihtsalt oleme sellised, sest meil on halvad geenid.”

Tasapisi kerkis Jaana kaal juba 106 kiloni. Lemmiksöögiks olid makaronid ja muidugi kõik head rasvased asjad: pirukad, koogid, tordid. “Palju sealiha ja pekki, meie kodus pidi kõhu korralikult täis sööma ja toidu järelejätmine polnud lubatud. Vanematekodust lahkudes kolisin ühikasse ja teadagi, mis on seal põhitoit – kiirnuudlid!” räägib Jaana. “Minu tolle aja taldriku­reegel oli väga erinev sellest, mida ma praegu järgin. Siis oli see nõnda: pool taldrikut kartulit, pool liha. Ei mingit salatit.”

Jaana kohtus oma praeguse kaasaga ning kumbki neist ei pööranud suuremat tähelepanu sellele, mida taldrikule tõsteti. “Sõime igasugust jama ja olime mõlemad nagu pallikesed,” ütleb ta. 

Kaks aastat tagasi juunikuus tegi Jaana koos kaasaga kodus remonti. Ta mäletab hetke, kui istus põrandal “suur ja lai nagu pandakaru”. “Mu kallis ütles mulle, et peaksin ennast kokku võtma ja et hakkame koos kaalu langetama. Ka temal oli kõvasti ülekilosid...