Ühe maailma tuntuma psühho­analüütiku Carl Gustav Jungi isiksuse arengu võtmemõiste on individuatsioon, mis on enesest teadlikuks saamine teadvuse ja alateadvuse ühendamise kaudu. Jungi silmis jaotub inimelu kaheks pooleks. Kõigepealt kujundab inimene oma minaga liituvaid võimeid, saades hariduse, luues perekonna, kindlustades sotsiaalse ja majandusliku koha. Seejärel keskendub inimene rohkem sisemaailmale – tunnetele, vajadustele, olemusele. Jung on ka öelnud, et elu algab päriselt alles pärast 40. eluaastat, enne seda teeme lihtsalt uurimistööd. Iseendast arusaamise protsessi päästik on tavaliselt mingi isiksust haavav sündmus ja sellega kaasnevad kannatused. Esialgne šokk on kutse, mille tähendus tuntakse ära mõnevõrra hiljem.

Aga miks peaks ennast tundma õppima?

Enese tundmaõppimise auhind on parem kontakt maailmaga ja oma kohaga selles. Mõistes seda, mis on endale teadvustamata, saame elada tasakaalus, suuremas harmoonias ja kerguses. Kaob jäljendamise vajadus ja teiste tunnustusest sõltumine. Tekib oma viis ja tempo toimetusteks ning ideede ja soovide elluviimiseks. Rõhk välisele näivusele nõrgeneb, sest muutus toimub isiksuses endas, mitte väljaspool. See oma­korda annab tuge eneseväärikusele, mis on inimsuhete ja läheduse parim alus...

Jaga
Kommentaarid