„Istusin keset askeldamist korraks tugitooli ja jäin ühest silmast pimedaks. Ei mingit valu, lihtsalt pimedus...“

“Tervisest rääkides alustame tavaliselt oma hädadest, nii paistavad me pingutused selgemalt silma ja me muutume kuulaja jaoks kuidagi teistmoodi inimeseks. Kas paremaks või hullemaks, pole ehk isegi tähtis. Sest kaastunnet on inimesel vaja ja seda janunedes oleme võimelised end täielikult minetama.” Piret Kooli kirjutab, et temaga juhtus just nii.

Kaks ja pool aastat tagasi jõululaupäeval istusin keset askeldustest tekkinud pausi korraks tugitooli ja jäin ühest silmast pimedaks. Ei mingit valu ega heledat plaksu. Saabus lihtsalt pimedus, mis siis tasapisi paksult looritatud hämaruseks taandus. Kiirabi kutsumise asemel jäin perega jõule veetes hoopis hämaruse kadumist ootama. Oli mul ju elus varemgi silme eest mustaks löönud. Uskusin, et küll saab seegi kord kõik korda. Kuid ei saanud. Kolm päeva hiljem, kui tume hall ämblik endiselt üle mu silma lebas, läksin ise kiirabisse...