TERVIS PLUSSI KAANELUGU | Katrin Karisma: vahel tundub, et varised põrmu ja ongi kõik

Katrin Karisma on märganud, et inimesed kardavad eksida – hirmu tõttu ei astuta samme, mis hiljem võivad osutuda taeva kingituseks ja suurepäraseks isikliku arengu võimaluseks.

Kui keerata Kloogaranda jõudes suurelt maanteelt sildi juurest, kus on kirjas “Ilusa Ilma Kohvik”, paremale ja logistada natuke auklikul kruusateel, jõuate Katrin Karisma (72) koju, mis sel suvel on ka kohvik. Kui te silti ei märka (peaaegu võimatu, see on erkkollane nagu päevalill), hoidke kõrv kikkis – te leiate Katrin Karisma tema iseloomuliku naeru järgi kindlasti üles.

Külalisele tormab vastu heleda­karvaline koduvalvur Nono, perenaine on aias taimi kastmas. Kuldse paelaga kaptenimüts peas ja käed puusas, selgitab ta: “Sadas küll just, aga õudne on vaadata, kuidas lilled liivases pinnases janus vaevlevad!”

On erakordselt soe suveilm, varju­aluse all kohvi juues ja šoko­laadikommi süües – “no võtke ometi, komm teeb meele rõõmsaks!” – vaatame lillepeenraid, tuules õõtsuvat võrkkiike ja koera palliga mängimas. Mõtlen, et kui see siin ei ole idüll, siis ma ei tea, mis idüll on. Ja kuigi Katrin Karisma mõjub soojalt nagu omainimene ilmselt igale eestlasele, kes kunagi teleri avanud, teatris käinud või ajakirju lehitsenud, siis meie teietame kangelaslikult. Selles on pisut oma võlu, aegade hämarusse vajuma kippuvat kombekust.

Kord ei suuda ta naeru pidada, ta räägib pipipikksukalikult uljalt ja žestikuleerides: “Mu lapselaps Marta ütles mulle ükskord, et kuule, Muta (mind kutsutakse Mutaks), sa oled ju täitsa vanamutt! Mina vastu, et noo, ma olen ju nii kiire ja käbe, mis vanamutt mina olen! Tema: oled ikka vanamutt.” Naerame lapsesuud.

Järgmisel hetkel tabab teda meeleliigutus ja silmad lähevad niiskeks. Viimati poetas ta pisara siis, kui üks kohvikukülastaja lille tõi, embas ja ütles: ma teadsin kohe, et sina oled minu inimene! “Mul on silmad märja koha peal, võin lahinal nutta südamliku filmi või raamatu pärast.”

Käigu pealt moodustab ta ühtlasi õnneliku elu valemi...