Mis siis, kui kõik see, mille kohta oleme ekslikult arvanud, et see ongi iseloom, on tegelikult lapsepõlvetraumadega kohanemise reaktsioon? Mis siis, kui lapsed, kes ei saanud tähelepanu, kujunevad kas tähelepanunarkariteks või tõmbuvad endasse ega ava end kellelegi? Mis siis, kui meie riskijulgus või alalhoidlikkus päri­neb sealt, kuidas meie elu esimesed eeskujud meie pingutustele reageerisid või reageerimata jätsid? Mis siis, kui ärrituvus või rahulikkus on õpitud reaktsioon, mis aitas kunagi meil valu korral alateadlikku turvatunnet paremini taastada?

Edasi lugemiseks: