Pärast kaht kuud täielikult kodus töötamist vaatab ­Krista digiasjanduse peale segaste tunnetega. “Ma olen digiinimene, aga nüüd sain täieliku arvuti­küllastuse,” sõnab ta. Nimelt andis Krista pillitunde virtuaalselt ning nendega oli üks igavene häda. “Kui muidu annab toreda pillitunni tegemine sulle emotsioone ja rõõmu, siis nüüd võitled digimaailma tehniliste probleemidega nii palju, et lihtsalt ei jaksa enam. Annad endast kõik, et tund ära teha: räägid valjema häälega, et õpilane kuuleks, teed suuremad žestid, et ta näeks, ja lõpuks ütleb õpilane ikkagi, et ei, ma ei näinud sind, sest mul pilt hangus. Kogu energia läheb pilveteenusesse kaduma ja see imeb tühjaks. Meil ei ole püsivat ja kiiret ühendust ning sinna kogu jõud ja motivatsioon kaobki,” kirjeldab Krista.

On ka muidugi positiivset: näiteks Zoomi koosolekud. “Ei tea, miks ma kunagi varem ei ole tulnud selle peale, et korraldada kokkusaamine virtuaalselt. Selles kriisis õppisime kogu kollektiiviga veebikoosolekute pidamist ja kavatseme neid ka edaspidi jätkata, selle asemel et igast ilmakaarest kokku sõita. Kui palju kütust jääb niimoodi kulutamata!” rõõmustab Krista.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid