“Õnn on valik. Kui tahad olla kurb, ei suuda keegi maailmas sind õnnelikuks teha. Ent kui otsustad olla õnnelik, ei saa keegi ega miski seda õnne sult võtta. Sul on iga hetk võimalus valida, millele tähele­panu pöörad ja mida tähtsaks pead,” kostab olevikuterapeut ja meelerahupsühholoog Helena Väljaste (36). “Öeldakse, et inimaju on kaldu negatiivsuse poole. Me märkame halba ja inetut palju kergemini kui ilusat ja õnnestavat. Uuringutest on selgunud seegi, et inimesed ei koge õnnetunnet mitte siis, kui uitmõtted peas ringi tiirutavad, vaid kui ollakse hetkes päriselt kohal. Sisemaailma reeglite järgi saab kõik see, mida sa kasutad, jõudu juurde.”

Kaks õnneallikat


Helena sõnul lääne psühholoogias õnnetundest väga palju juttu ei tehta. Seepärast toetub ta tuhandeid aastaid vanale budistlikule psühholoogiale, kus räägitakse kahest õnneallikast. On olemas maine õnn ehk see, mis on muutuv, kaduv, tingimustega ja alati põhjuslik. Õnnelik olemiseks peab sul olema miski või keegi, mis on veel puudu. Ma olen õnnelik siis, kui... leian unistuste töökoha, saan auto, kohtun parima kaaslasega. Õnnetunde võib röövida ka see, kui arvad, et sa ise või asjaolud peaksid olema teistsugused, kui need parasjagu on. Targad teavad öelda, et otsida õnne endast väljaspool on sama hea kui lassoga pilve püüda. Õnn pole asi, vaid meeleseisund.

Jaga
Kommentaarid