Elu juurde kuuluvad kaht sorti kriisid: arengulised ja situatiivsed. Arengulist saame ette näha ja prognoosida, et kriis või kriisikene on tulekul. Seega teame valmistuda ja nii saame olukorra pinge juba eos maha võtta või seda vähendada, olgu siis tegutsemisega või lihtsalt oma suhtumist muutes. Sedasorti kriisid on reeglina eluetappide lõpud ja algused. Ootamatult tekkinud olukorraga on teine lugu. See langeb enamasti kaela nagu välk selgest taevast (kuigi võib ka olla, et oleme juba pikka aega ignoreerinud silmapiiril paisuvat tumedat pilve) ja kriisist saab tõsiasi hetkega.

Kriis on tõe hetk


Laias laastus on kriis alati murdepunkt. Võib juhtuda, et kõik kukub kokku. Aga on võimalik, et märkame tegutseda nõnda, et kaotus pole nii totaalne. Ehk suudame kokku kukkunu varemetele ehitada midagi uut. Alles kriisis näeme selgelt, mis on olnud valesti, ning asume mõtlema-tegutsema, et oleks teisiti. See on sarnane nii isiklikes kui ka globaalsetes kriisides.

On kaks eri asja, kas elame kriisi lihtsalt üle või kasvame ja areneme tänu sellele. Iga väljakutseline olukord annab meile võimaluse endaga (ja sellega, mida oma ellu oleme korraldanud) paremini tuttavaks saada. Ühtlasi võib sellest saada sammuke teel parema enesejuhtimise poole. Enesejuhtimise oskus suurendab võimet keskenduda vähemal määral pingeallikatele enda ümber ja suuremal määral sellele, mida saame enda sees teha, et edukamalt toime tulla.

Edasi lugemiseks: