Maarjo Mändmaa: meil võiks olla nagu Rootsis, kus keegi ei jõllita, kui piletimüüjaks on inimene, kellel polegi käsi

“Erivajadusega inimese elu Eestis ei ole lihtne – ta peab läbi murdma bürokraatiast, tulema toime eelarvamustega ning ületama takistusi igal sammul,” sõnab ASi Hoolekandeteenused juht Maarjo Mändmaa. “Näiteks lihtne teatriskäik võib ratastooliinimesele jäädagi unistuseks, sest madala põhjaga bussid lõpetavad sõitmise enne, kui lõpeb teatrietendus.”

Hoolekandeteenused on riiklik ettevõte, mis on juba kümme aastat psüühiliste erivajadustega inimestele mitmesuguseid teenuseid pakkunud. President tunnustas Maarjo Mändmaad erivajadustega inimeste huvide seismise eest tänavu teenete­märgiga.

Te olete kümme aastat tegelenud erivajadustega inimeste elu korraldamisega. Mis selle aja jooksul muutunud on?

Kõigepealt on muutunud arusaamine, mida on erivajadustega inimestele üldse vaja. Kümme aastat tagasi valitses suhtumine, et nad peaks kuskil “ära hooldatama”. Hea, kui see toimuks kaugemal ja nii, et nendest midagi kuulda ega näha poleks. Inimestelt endilt ei küsitud üldse, mida nemad sooviksid. Praegu alustame teenusepakkumist sellest, et küsime inimese enda soove. Eesmärk on, et ta saaks elada vastavalt oma soovidele tegusat elu ühiskonna võrdse liikmena.

Kümme aastat tagasi tegelesid erivajadustega inimestega eestkosteorganisatsioonid ja muidugi pered, kuid nüüd on need teemad jõuliselt poliitikatesse ja seadustesse sisse kirjutatud. Loodan, et selle tulemusena on puuetega inimeste elu ka paremaks läinud.

Aga kas päriselt ka on? Millist elu nad elavad?