Marion Teder: koduhooldusteenus annab võimaluse abi vajavatel inimestel olla iseseisvad ja elada inimväärikalt

Marion Teder on omal nahal läbi elanud, mida tähendab omaste hooldamine ning sellele kogemusele tuginedes saigi loodud hooldusabiteenus CareMate. Inglismaal hooldajana töötades nägi ta, kuidas abikäte olemasolu peredele positiivselt mõjus ning usub, et hooldaja säästab lähedasi eneseohverdusest ning annab neile hingerahu, et abivajaja on kindlates kätes ning saab elada oma kodus.

Mida kujutab endast CareMate teenus ehk kuidas see töötab?

See on internetikeskkond, kust leiab hooleandjad, kes pakuvad koduhooldusteenuseid ja isikuhooldusteenuseid abi vajavatele inimestele, et nad saaksid olla iseseisvad ja elada inimväärikalt. Abikäte olemasolu tagab hingerahu ka hoolt vajavate inimeste lähedastele ja säästab neid eneseohverdusest.

Milline on teie enda isiklik lugu seoses abivajajatega? Lapsepõlv ei olnud teil just eriti kerge - isa skisofreenik, emal on liikumispuue ja vennal diagnoositud Aspergeri sündroom. Kuidas te hakkama saite ja kuidas selline lapsepõlv teid kasvatanud on?

Olles laps, ei tulnud ma muidugi selle peale, et kuskilt võiks üldse mingit abi otsida. Ei teadnud toona inimõigustest midagi. Väga raske oli. Tihti mõtlesin, milleks üldse kogu see elu, kui see nii raske peab olema? Eks meid sõbrad aitasid, ma ise tegelesin palju vennaga, koduste toimingute ja söögi tegemisega (kui üldse oli, millest teha), ning sugulased said ka veidi aidata. Peamine oli ikkagi vaimne pinge ja mentaalsed raskused. Kasvasin üles nagu väike täiskasvanu ja tundsin alati kohusetunnet pere eest hoolitseda

Isa osas niipalju, et temal oli meile lähenemiskeeld minu kolmandast eluaastast. Emal tekkis teine elukaaslane, kellel olid alkoholiprobleemid ja eks see oli omakorda väga raske meile kõigile. Tundsin, et pidin nii ema kui venda selles kõiges toetama.

Keskkooli ajal läksin kooli kõrvalt tööle ning olin väga iseseisev. Mul tekkis endal väga sügav depressioon ja käisin läbi korralikust august. Õnneks valitud erialal Tartu ülikooli sotsioloogias, sain ma teada, et abi peaks ikkagi olema ja hakkasin perele läbi sotsiaaltöötajate ja muude ametnike õigusi nõudma.

Sealjuures panustasin ka ühel hetkel juba väga tugevalt iseendasse. Kui esimesed lootuskiired tekkisid, hakkasid asjad hargnema. Usun, et olen teinud läbi korraliku elukooli enesearengus, isiksusena ja tegelikult olen tänulik kõigele, mida elu mulle on andnud. Minust kasvas välja võitleja, mul on suur teotahe täiel rinnal elada ning kõik takistused läbida.

Hoolduskoormus on väga raske. Kui tuli masuaeg, sattusin välismaale tööle. Ja nii ka jõudis minu tee Inglismaale. Olin seal erinevates agentuurides esialgu hooldaja, kuni jõudsin sellise agentuurini, kus kahenädalaste tööotsade kaupa pakkusin personaalse assistendi ehk hooldaja teenust kaelast halvatud seljaajuvigastusega inimestele. Kui ma reaalselt nägin, mis muutuse see abikäte olemasolu perele toob, avanesid mu silmad totaalselt!

Piisab teotahtest ja pealehakkamisest, kõik on elus võimalik! Esmalt õppida, väga palju õppida. Kõike, mida saab, piire pole. Minu suurimad kliendid olid ettevõtete juhid, aktsiatega kauplejad, keda viisin mööda ilma (NY, Kariibi mere saared jne) koos kaheksa kohvri ja mobiilse tõstukiga ärikohtumisele. Nende pereliikmed said elada oma elu. Igaüks peaks võitlema õiguste eest elada. Sõna otseses mõttes elada ja väärtustada seda, mis tal on ning astuda samme selleni, mis võimalik!

Kuidas jõudsite selleni, et Eesti vajab internetikeskkonda, kust leiab hooleandjad, kes pakuvad koduhooldusteenuseid ja isikuhooldusteenuseid abi vajavatele inimestele?

Elutee viis mind hoolekande sektorisse. Plaan oli minna edasi magistrisse. Kuna sinna saamiseks oli tarvis ka sotsiaaltööalast praktilist kogemust Eestis, siis otsustasin liituda ühe Eesti kohaliku omavalitusega, et saada praktikat. Sealt sain aimu, et UKga võrreldes on Eestil veel väga palju teha. Järgmiste sammudena jõudsin juba poliitikasse. Olin sotsiaaldemokraat. Ühe praktika käigus sattusin vestlema Jevgeni Ossinovskiga, kes toona oli minister. Seletasin talle, millised võimalused on UK-s ja mida meil võiks teha. Ta küsis, et kas siis need inimesed, kes ainult oma vanaema hooldavad, hakkavad ka teiste juures käima ja muigas.

Pärast seda hakkas mul mõte arenema. Erakonnast astusin välja, kuna majandus ja ettevõtlus huvitas mind alati rohkem ning minnes EBSi magistrisse, sai tehtud ka turu-uuringuid. Sellest see CareMate tegelikult käima läks. Täna õnneks ei vaja mu enda pereliikmed otseselt füüsilist hooldajaabi, aga mentaalse hoolesõbra on mu vend leidnud.

Milliseid teenuseid ettevõte pakub ja kuidas on need teenuste sisu muutunud arvestades tänast eriolukorda?

Algselt turule tulles oli meie arusaam, et me lahendame ainult hoolduskoormust ja pakume hooldusabiteenuseid nagu näiteks inimese pesemine, söögi tegemine, söötmine, wc abi. Mida aeg edasi, saime aru, et me lahendame tegelikult palju rohkemaid nüansse. Esiteks see suur üksinduse probleem. Kui tervetel inimestel on vahel üksindus ja raske, siis mida peavad veel need tegema, kellel lisaks üksindusele on elus püsimiseks vajaminevat abi tarvis?

Kui algselt liitusid meiega vaid elulõpu lähedal olevad kliendid, siis nähes seda, et me tegelikult pakume ka mentaalset tuge, hakkas aina enam liituma kliente, kes soovivad seltsi ja käia suviti näiteks mere ääres jalutamas. Üksi nad ju enam ei saaks, kuna pole piisavalt jaksu sinna minna. On kedagi oodata, kellegagi reaalselt suhelda. See on väga oluline faktor.

Nähes reaalselt, et inimesed, kes meil täna tellivad, on oluliselt virgunud. Nende tervis on hooleandjate sõnul tugevnenud. Näeme, et me tegelikult oleme siinkohal abiks ka riigile, sest aitame haigekassas eakatele kulutavates summades kokku hoida. See on justkui ennetus.

Millist probleemi Caremate Eesti ühiskonnas lahendada püüab?

Hoolduskoormuse probleemi peamiselt. Aga nagu juba mainitud, me muudame kogukonda hoolivamaks ja toetavamaks, mistõttu motiveerime erivajadustega inimesi ning omastehooldajaid rohkem ühiskonda tagasi panustama, et mitte olla koormaks riigile, vaid panna see kõik tööle teistpidi. Investeerida oma tulevikku, et Eestis oleks rohkem õnnelikke inimesi. See on väärtus! Peamine on, et kõik saaksid hinnata ja väärtustada oma elu ning võtta elult kõike, mis võtta annab.