„Ei saa olla väga sõltumatu väga heas suhtes.“ Pereterapeut mõtiskleb, kuidas jõuda oma vajadustele vastava paarisuhteni

Kui me otsime suhet, siis me otsime armastust, seda kinnitab elu iga päev. Ja mis on armastus? Eksistentsiaalselt võttes meie ellujäämise alus, võimalus kinkida endale igavene elu.

Armastamine ja armastuse juurde tegemine (ingliskeelne make love!) on loov, elu kandev ja edasiviiv tegevus. Pole siis ime, et me armastuse leidmist nii tähtsaks peame. See pole oluline vaid mulle ja sulle, see on tähtis maailmale tervikuna.

Vanematega jagatud armastustunded arenevad lapse sirgudes järk-järgult täisinimese soovideks ja ihadeks – on vaja rahuldada arengulisi vajadusi, kogeda teistsuguseid tundeid ja need kantakse üle sümpaatsele täiskasvanule, lootusega luua täiskasvanulik kiindumussuhe. Loomulikult (ja enamasti teadvustamatult) püüab igaüks lapsena kodust kaasa saadud armastuskogemuse täisealisena uutesse suhetesse sulandada.

Ometigi võib armastussuhe tihti tähendadagi suurt sõltuvustunnet, kiindumust sel määral, et elu ilma armastatuta tundub ilmvõimatu. Kuid kas see on terve vaade armastusele?