Mida tähendab karantiin ja millised on töötaja õigused nakkushaiguse hirmus koju jäämisel?
Terviseamet on reisilt naasvatel inimestel soovitanud võimalusel kaheks nädalaks koju jääda ning inimkontakti vältida. Käesolevas artiklis uurime, kas sellisel juhul on tegemist karantiiniga ja millised on töötaja õigused enda või laste tervise jälgimiseks koju jäämisel.
Veebruari lõpust on koroonaviiruse riskipiirkondadeks Hiina ja Põhja-Itaalia, Iraan, Jaapan, Singapur ning Lõuna-Korea. Viirusepuhangu tekkimise ohtu Eestis suurendas lõppenud koolivaheaeg, mil paljud pered reisil käivad - näiteks kardeti suurimat ohtu Itaalia suusapuhkajatest.
Terviseameti hinnangul on viiruse Eestisse sissetoomise risk kõrge, kuid kohapealse leviku risk madal tingimusel, et rakendatakse asjakohaseid haiguse ohjamismeetmeid. Sealhulgas soovitatakse viiruse levipiirkonnas viibinutel jälgida oma tervist 14 päeva jooksul viiruse sümptomite osas, võimalusel püsida kodus, kasutades kodus töötamise või õppimise võimalust, vältida rahvarohkeid kohti ning kasutada toidu varumiseks lähedaste või toidukulleri abi.
Kas see tähendab, et viirusekoldest naasnud inimesed peaksid sisuselt karantiini jääma ning millised on sellisel juhul nende õigused tööst keeldumisel või töövõimetushüvitise saamisel?
Ehkki sisulises mõttes võib enese sellist isoleerimist karantiiniks nimetada küll, see juriidiliselt seda siiski pole. Karantiini kohaldamise eesmärk on vältida eriti ohtliku nakkushaiguse levikut haiguskoldest väljapoole ja selle kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus Terviseameti ettepanekul väga selgelt reguleeritud olukorras. Selline liikumisvabaduse piiramine peab olema proportsionaalne ning põhjendatud, omal käel keegi “karantiini jääda” ei saa.
Antud juhul on isegi küsitav, kas koroonaviiruse näol on tegemist eriti ohtliku nakkushaigusega, sest selleks peaks see olema suure nakkuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik. Terviseamet seda hetkel nii ei käsitle ning ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ei ole turistidele või reisimisele mingeid eripiiranguid kehtestada soovitanud.
Õigusabiplatvormi HUGO.legal jurist Katrin Martise sõnul tuleb tööandjal viiruse kahtlusega töölt sunniviisiliselt kõrvaldatud töötajale kodus oldud aja eest maksta keskmist töötasu. “Kui töövõimetuslehte pole väljastatud, inimene tunneb ennast hästi ning töö võimaldab kaugtöö tegemist, siis kokkuleppel tööandjaga on see kindlasti mõistlik lahendus. Kaugtöö võimaluse puudumisel võib poolte kokkuleppel kaaluda ka puhkuse kasutamist. Kui aga neid variante mingil põhjusel kasutada ei saa ning tööandja siiski kõrvaldab töötaja ametist, tuleb töötajale maksta keskmist töötasu tööga kindlustamata aja eest TLS § 35 aluse,” lisas Martis.
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse mõistes on nakkushaige inimene, kellel on nakkushaigus juba diagnoositud. Nakkuskahtlusega isikuks saab pidada seda, kellel ilmnevad haigusnähud või kes on mõne teise nakatunud inimesega otse või kaudselt kokku puutunud. See tähendab, et pelgalt nakkuspiirkonnas viibimine piisav alus nakkuse kahtlustamiseks.
Kui karantiini kehtestamiseks peaks tõesti alus tekkima, on tegemist ajutise töövõimetusega ravikindlustuse seaduse mõttes ning isikule makstakse haigushüvitist samas määras n-ö tavalise haigestumisega. Sealjuures tasub märkimist, et karantiini korral on kindlustatud isikul õigus saada haigushüvitist kuni karantiini lõpetamise päevani, kuid mitte rohkem kui seitse kalendripäeva. Võrdluseks on tavapärase haigestumise korral ülempiiriks 182 järjestikust kalendripäeva. See tähendab, et töötajale on kasulikum töövõimetusleht saada haigestumise, mitte karantiini alusel.
Kokkuvõttes on soovitus nakkuskoldest tulles paariks nädalaks koju jääda üksnes soovitus ja ilma põhjendatud nakkusohu või haigussümptomiteta kojujäämine saab toimuda vaid kokkuleppel tööandjaga. Kaugtööd ei saa aga nõuda ega ka peale suruda. Samas võiks eeldada, et tööandjal on samuti huvi võimalusel kaugtööd pakkuda, selmet võimalik nakkusallikas kollektiivi, toodete või klientide juurde tuua.
