Katrin oli 25aastane, abielus ja poja ema, töötas oma firmat üles ja rabas mitmel rindel, kui teda tabas armastus. Kuigi Katrin on seda mitmel pool rääkinud, on see siiski liiga hea lugu, et sellest mööda minna. „Ilusalongi telereklaamis oli kasutatud minu tööd, minult keegi selleks luba ei küsinud. Vihastasin ja lubasin endale, et uurin reklaami tegija välja. Olin Eesti meister jumestamises, tähtis juba ka. 

Ma ei ole konfliktne inimene, aga helistasin tegijale ning nõudsin vihaselt vastust. Hindrek teisel pool toru teatas, et oli moeüritusel filmitud materjali kasutanud teadmatusest. Meil mõlemal oli piinlik. Ja siis pakkus ta mulle tööd ühes reklaamfilmis. Saime kokku ja rääkisime tööst. Mäletan, et ta vaatas mind toore meheliku pilguga ja tänu sellele tekkis elekter. Meie lugu kestis aasta aega, kõik osapooled olid teadlikud, kui ühel päeval pakkisin Helari juures asjad ja läksin. Helari oli mõistev ja ütles, et kui ei sobi, tule tagasi. Saame temaga siiani hästi läbi.”

Edasi lugemiseks: