Lõpuks ometi! Lükkan mägionni ukse lahti ning astun undava tuule ja igast küljest peksva vihma eest varju.

Lühike päevateekond mööda loch’i (kitsa lahe või järve) kallast – vaid kaheksa kilomeetrit, millest suurem osa täiesti nähtaval rajakesel – ja ainult 200 tõusumeetrit peaksid tähendama mõnusat puhkepäeva. Paraku jõuab vara­hommikune selge taevas juba teele asumise ajaks pilve tõmbuda ja pärast esimest pooltundi hakkab tibutama. Vähemalt jätkub mõistust otsekohe vihmapüksid ja säärised jalga tõmmata.

Edasi lugemiseks: