Poliitika, reisikogemused, pered: vestlused Šotimaa mägionnis pakuvad pinget ja annavad matkamisele lisaboonuse

“Tunnen vahel tungivat vajadust aeg maha võtta, et asju õigesse perspektiivi seada,” selgitab seekordse reisikirja autor, toimetaja ja tõlkija Ave Põlenik, mis teda aeg-ajalt sunnib matkakotti pakkima ja taas teele minema. Seekord siis Šotimaale Cape Wrath Traili matkarajale.

Lõpuks ometi! Lükkan mägionni ukse lahti ning astun undava tuule ja igast küljest peksva vihma eest varju.

Lühike päevateekond mööda loch’i (kitsa lahe või järve) kallast – vaid kaheksa kilomeetrit, millest suurem osa täiesti nähtaval rajakesel – ja ainult 200 tõusumeetrit peaksid tähendama mõnusat puhkepäeva. Paraku jõuab vara­hommikune selge taevas juba teele asumise ajaks pilve tõmbuda ja pärast esimest pooltundi hakkab tibutama. Vähemalt jätkub mõistust otsekohe vihmapüksid ja säärised jalga tõmmata.