“Kui afaasiaga inimene kõnest aru ei saa või eksib sõnadega, siis mõeldakse kahjuks tihti, et ta on rumal. Kui inimene ei räägi, siis stereotüüpselt kiputakse arvama, et ta ka ei kuule, ning tõstetakse häält. Veel kiputakse rääkima kolmandas isikus, justkui teda ennast polekski kohal. Jutu sisugi võib olla afaasiaga inimesele solvav,” on Eesti Afaasialiidu juht Külli Roht veidi kurb.