Kui vaevled mõne vigastuse küüsis, hakkad paratamatult mõtlema vanadusele. Kui ma pärast põlveoppi ägades ja aeglaselt nagu tigu karkudel ringi liipan, tunnen, et lõpp on lähedal. Ka pälvin ma rohkesti kaastunnet vanadelt inimestelt, aga nad on tõesti väga-väga vanad. Ma ei mäleta enam, kui palju 70–80aastasi vanureid on mind toidupoes nurka surunud ja jutustanud mulle oma põlveoperatsioonist. Tunnen neile kaasa, aga natuke ka piinlikkust, et mul on nendega nii palju ühist...