Treener Siim Kelner: lausõgimine ja joomine on tarbetu tegevus, mis meid ei teeni
"Eks seda uue aasta fenomeni oleme me kõik juba korduvalt näinud ja näeme ka edasi," ütleb peagi 30. sünnipäeva tähistava Reval-Spordi treener Siim Kelner. "Võiks arvata, et inimestel on lihtsam lükata tähtis otsus mingisugusesse kuupäeva lootuses, et siis on motivatsiooni rohkem. Tegemist oleks justkui "puhta lehe" nähtusega. Ja eks paljud võtavadki selle uuel aastal ette.
Samas siht võib kaduda puhtalt seetõttu, et paika on panemata realistlik eesmärk ja vaheetapid, kuidas selle eesmärgini jõuda. Ehk siis võiks öelda, et olulisem on viis, kuidas eesmärgini jõuda, mitte eesmärk ise. Kui puudub teadmine, kuidas sinna jõuda, pole eesmärgist mingisugust kasu. Tuleks realistlikult oma võimalused läbi mõelda ja nende juurde jääda."
Kuidas ennast psühholoogiliselt ette valmistada, et trennist pühadeperioodil mitte kaduda või peale pühasid pingevabalt alustada?
Ka trennist võiks puhkust võtta. Loomulikult sõltub see ka sellest, milline treeningkäitumine on. Kui trennitegemine on südamelähedane asi ning inimene tõesti käib trennis regulaarselt ja usinalt, siis pole midagi halba selles, et pühade ajal veidi vabamalt võtta. Pole midagi imelikku, kui pühade ajal trenni ei tule kolmel vabal päeval või isegi nädal. Pigem mõjub see nii kehale kui ka vaimult virgestavalt ja on just võimalik laetud enesetundega pärast pühi jätkata treeninguid.
Teine küsimus on see, kuidas pühade ajal muud aega veedetakse. Peolaual võib head ja paremat olla, kuid võiks mingisugune filter vahel olla nii söömise kui ka alkoholi tarvitamisega. Lausõgimine ja joomine kindlasti on tarbetu tegevus ning meid ei teeni.
Millist trenni soovitate inimestele pühade ajal, kui selleks justkui aega polegi? Pigem püüda jõuda jõusaali või sobivad ka kodused harjutused?
See sõltub jällegi sellest, kui pikaks need pühad kipuvad minema. Jällegi, kui 24.-26. detsembrini kodus lähedastega olla ja aastavahetus samuti veeta lähedases seltskonnas, võikski vabamalt võtta ja edendada just sotsiaalsemat poolt pere ja lähedastega koosviibimiseks. Loomulikult kui trenniisu suur, siis ei pea ennast kuskile kinni aheldama. Ei ole mingisugust spetsiaalset treeningut, mis pühadeajal järsku sobilikum oleks. Pigem kui trenni soov tulla, siis jääda oma tavapärase rutiini juurde. Samuti miks mitte liikuda väljas ringi, kasvõi metsa vahel, kui lumi peaks maas olema. Jalutada esivanemate juurde ja visata pilk peale ka jõulukuusele linnasüdames.
Mis sobiks koduseks trenniks?
Jällegi, kui pühad ei kesta nädalaid, siis ei pea jõuharjutuste pärast pead vaevama. Pigem olla lihtsalt liikuvam.
Kuidas uuesti alustamine siiski lihtsalt lahti seletades käib? Tuleks esimesed trennid teha sisetunnet ja keha kuulates, mis võib tähendada vaid paar korda nädalas treenimist või tuleks siiski võtta appi konkreetne plaan, treeningkava või personaaltreener ja suruda end erinevatest takistusest esialgu lihtsalt läbi, et trennis käimisest kujuneks pikaajaline harjumus?
Eks treeneriga konsulteerimine on alati parim variant, sest siis saab treeningplaani panna paika individuaalselt. Üldine soovitus on siiski see, et tuleks läbi mõelda, millised on praegused võimalused ja eesmärk. Trenni võib teha kaks korda nädalas, aga ka lausa seitse korda. Oluline on see, kuidas koormust doseerida. Kui võtta äärmused, siis kahe korraliku raske trenniga saavutab üksjagu, samas kui seitse korda nädalas käia kiirkõndi tegemas, on ka see jõukohane. Üldine soovitus on siiski see, et kui on pikem paus olnud, siis kindlasti vanade treeningparameetritega mitte alustada, vaid kohandada need teadlikult kergemaks esimestel nädalatel.
Kuidas selgitada tavalisele inimestele, kes ei mõista põhjust, miks näiteks mehed ennast selliselt ehitavad, et ühel hetkel rambivalguses trussikute väel laval seista? Selle teekonna taga on meeletu teekond ja korralik eneseületus, kuid miks peaks keegi tahtma seda endaga teha?
Inimesed on erinevad, erinevate huvide ja väljunditega. Osadele meeldib suusatada, teistele rattaga sõita ja mõnele jõusaalis lihaseid voolida. Kõikide nende alade harrastajate seas on ka võistlushingelisi inimesi, kes soovivad oma võimeid teistega võrreldes proovile panna. Selles pole mitte midagi teistsugust võrreldes inimesega, kes treenib päevast päeva tundideviisi vastupidavust ja läheb triatlonile võistlema. Osa inimesi on lihtsalt sportlasehingega. Laval seismine pole kuidagi moodi teistsugune ega mõistetamatum.
Võib-olla üheks põhjuseks, miks inimesed trenniga ei alustagi, on ka see, et meedia esitleb äärmuslikke inimkehavorme, kuhu tavainimese ja lihtsat jooksutrenni armastava inimese unistus ei soovigi kunagi pürgida?
Kindlasti on meedias esitletav valiidne argument, kuid selle üle võib argumenteerida, kuivõrd on see põhjuseks, miks inimesed ei hakka üldse trenni tegema. Pigem on just ülekaalulisus tõusev probleem vähese liikumise ja liiga energiatiheda toidu tõttu, mis meid iga nurga peal ümbritseb ja mõjutab ligemale kolmandikku inimkonnast. Mainitud jooksutrenn või mis tahes muu aktiivtegevus oleks just üks hea tööriist selle probleemi vältimiseks ja kontrollimiseks. Samas väga vormis keha nimel tulebki pingutada ja teha teatud järeleandmisi söömiskäitumises ja elustiilis.
Kui palju usute taimetoitlusse? Maailmas on ka tippsportlasi, kelle toidulaua moodustab ainult taimne koorekiht: pähklid, roheline, puuviljad, juurviljad, köögiviljad, kaunviljad jne. Kas on õige öelda, et pole vahet, millist dieeti sa järgid, kalor on siiski kalor? Oluline ei olegi nii väga, millist dieeti järgid, vaid oluline on tervisliku toitumise teadlikkus?
Vastab tõele, et kalor on kalor, tegemist on inimeste loodud energia mõõtühikuga. Kehakaalu dikteerib energiatasakaal: kas me jääme oma päevase eelarvega plussi või miinusesse. Samas on vaja mõista, et kalorid saavad tulla väga erineval kujul: kas energiatihedamatest küllastustunnet vähem tekitavatest toitudest või mahurikkamatest ja energiavaesematest toitudest. Taimetoitluse vastu pole mul midagi.
Loomulikult käib ühiskonnas tuline debatt tervislikkuse üle. Samas leian, et on inimese vaba voli, millist toitumisfilosoofiat ta järgib. Pigem toonitaks ma mõõdukuse mõistlikkuse tähtsust. Loomulikult rasvase ja töödeldud loomsete toitude suur osakaal menüüs pole kõige ideaalsem variant. Samas mõõdukalt liha, muna, piima tarbides ei ole mingit probleemi. Taimetoitlus nõuab kindlasti suuremat läbimõtlemist ja planeerimist ning teadlikkust, et hoida toitumine tasakaalus. Kindlasti pole midagi halba, kui inimene harrastab taimetoitulust eetilistel kaalutlustel.
Millised on suurimad kolm õppetundi, mida on treeneriks olemine ja ka trenni tegemine teile enda ja elu kohta õpetanud?
Järjepidevus on kõige olulisem.
Kiirustamine ja rapsimine ei mõistlik ning võib valusalt kätte maksta.
Realistlikud ja läbikaalutletud eesmärgid on ainsad saavutatavad eesmärgid. See ei tähenda, et ei tohiks suurelt unistada ja kõrgele sihtida.
Teadushuvilisena olete üksjagu skeptiline ja tihtipeale uuendate ka oma seisukohti, kui seda teeb teaduslik uurimustöö. Milline on teie viimati muutunud või uuendatud seisukoht, mille teaduslik uurimustöö ümber lükkas?
Ega selliseid heureka-momente väga palju polegi. Pigem on tegemist peenhäälestusega, kui midagi uut tuleb. Eks peamistena saab tuua välja kohustuslike venitusharjutuste rolli, treeningsagedust, toidukordade hulka ja muud säärast. Kokkuvõtvalt saab öelda, et pigem leitakse üha enam, et harjumuspäraseid ja traditsioonilisi rangeid raame ei pea religioosselt järgima, vaid toimivate lahenduste ampluaa on palju laiem. Ehk siis võiks ju arvata, et vastused lähevad aina konkreetsemaks ja detailsemaks, kuid tihtipeale selgub hoopis vastupidine.
Mida tähendab teie jaoks teadlik treenimine?
Kui oskad vastata sellistele küsimustele nagu: miks ma seda harjutust teen? Miks ma sellise koormusega seda teen? Miks ma just niimoodi treenin? Kuidas ma veendun, et ma oma eesmärkidele lähemale jõuan? Kas see, mida ma teen, on jätkusuutlik?
Millised oleksid need kolm mõtteviisi, mida võiks üks treeningutega alustav inimene enda juures arendada ja mõtteis hoida, et tema tulemused treeningutega oleksid järjepidevad ja tulemuslikud?
Nagu varemgi mainitud:
1. Tea, kuhu sa tahad jõuda ja veendu kasvõi treeneriga konsulteerides, kuidas sinna jõuda. Sea realistlikud vahe-eesmärgid, mida on võimalik täita. Eesmärgini ei jõuta imeväel järsku, vaid samm-sammult sinna suunas liikudes. Muul juhul jäämegi mingisugust olematut unistust jahtima.
2. Treeni teadlikult ja jõukohaselt. Pole mõtet alguses suure hurraaga hakata kõvasti trenni tegema, et see tahe pärast lihtsalt raugeks. Veendu, et su treeningutes on nädalast nädalasse olemas stabiilsus ja progresseeruvus. Koomust on vaja tõsta, et treenitustase tõuseks. Oluline on viis, kuidas ja mille alusel koormust tõsta.
3. Usalda protsessi ja investeeri tulevikku. Kui oled alles alustamas treeningteekonda ja on tunne, et sellega pealehakkamine on jube raske ja vaevaline, siis tea, et mõne aja pärast on su mõtlemine sootuks muutunud. Olgu see nädalate- või kuudeküsimus, kuid saabub paratamatult moment, kui treening on lahutamatu osa sinu elust, protsess, mida sa naudid ja milleta heas mõttes enam kuidagi ei oskakski olla. Siis mõistad, et seesamune investeering ja raske alguse üleelamine tasus end ära.
