Kas teadsid? Need on viis kõige levinumat müraallikat, mis meie igapäevaelu häirivad

Pühadehooaeg on kahtlemata aasta üks oodatumaid, kuid samas ka väsitavamaid perioode. Ometigi võib jõulumelu kirevusega kaasnev meelte kurnatus aidata meid jõudmaks tähtsale järeldusele – meie elukeskkond on liiga lärmakas. Kõrge vererõhk, südameinfarkti ja II tüübi diabeet on vaid mõned haigused, mida arstid on seostanud pideva suure mürasaastega. Kuid millised on need igapäevased väiksemad müraallikad, mis meid enim ärritavad ja kuidas neid vältida?

Autoalarm

Varaste hirmutamiseks loodud helisignaal on tõenäoliselt linnakeskkonna üks levinuimaid ja ärritavamaid faktoreid. Autoalarmid võivad olla tundlikud isegi väiksemate segajate suhtes, nagu vihm või mööduv mootorratas, seega valehäired on kerged tekkima. Autoalarmi helitugevus võib ulatuda 120 dB-ni, mis on ligi kaks korda kõrgem inimese taluvusepiirist ning jätab jälje meie vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Ehitustööd

Mõistagi on ehitusobjekt juba oma olemuselt mürarikas koht. Ehitustöödega tekitatud müra jääb üldjuhul vahemikku 75-130 dB ning võib linnas hoonete vahel kajades elanikke korralikult häirida. Esmaspäeva hommikul kell 7 aknataguselt ehitusplatsilt kostev betooni purustamise hääl tekitab tõenäoliselt tahtmise kiiremini tööle jõuda.

Rahvamassid

Viimastel aastatel on aina rohkem kohvikuid ja restorane avatud endistes tööstushoonetes ja lisaks on maitse-eelistused nihkunud minimalistlikuma sisekujunduse suunas. Sellise trendi üheks kõrvalmõjuks on see, et siseruumid on muutunud mürarikkamaks, sest vähem esineb mürasummutavate omadustega ehitusmaterjale ja sisekujunduselemente nagu diivanid, kardinad, laudlinad ja vaibad.

Näiteks kohvikus õppides või töötades eelistavad paljud inimesed ebameeldivaid helisid varjutada valju muusikaga. Huawei koolitusjuhi Jekaterina Mishina sõnul ei ole ühe müra peitmine teise valjema müraga efektiivsem lahendus. "Kõige mõistlikum oleks sellisel juhul kasutada mürasummutavaid FreeBuds 3 klappe, mis kõrvatroppidena otseselt ei tööta, kuid vähendavad väliseid ärritajaid ja võimaldavad muusikat kuulata oluliselt vaiksemalt," ütles Mishina.

Linnaliiklus

Üksnes liiklusest tulenev müra on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel Euroopas heitgaaside järel teine kõige kahjulikum keskkonnategur. Kiirendavad või äkiliselt pidurdavad sõidukid, signaali kasutamine ja mootorimürin võivad üsnagi rahuliku liiklusega teel luua keskkonna, mis segab keskendumist ja võib ohustada tervist. Tehnoloogiaettevõtted on teinud viimasel ajal selles valdkonnas suuri edusamme. Mishina sõnul investeeris Huawei eelmisel aastal 15 miljardit dollarit arendusse, mille abil on võimalik luua uuenduslike seadmeid ja neid optimeerida tuues tavakasutajani kõige parema kogemuse.

"Mürasummatava tehnoloogia arendused on teinud võimalikuks selle, et kui näiteks tiheda liiklusega bussipeatuses viibiv inimene soovib selget muusikat nautida, saab ta seda teha sõltumata välismürast. Sama kehtib telefonikõnede puhul. Näiteks kui ümbritseva keskkonna müratase on liiga kõrge, võimaldab mürasummutavate klappide heli võngete luujuhtimise abil kõnede kvaliteedi parandada nii, et kõneleja hääl kostuks kuulajale selgelt üle ümbritseva müra," märkis Mishina.

Väikelapse nutt

Lapse nutt ei ole küll üks füüsilisi kahjustusi põhjustavatest müraallikatest, kuid ümbritsevate inimeste jaoks piisav ärritaja. Väikelaste jaoks on nutmine loomulik viis välismaailmaga suhtlemiseks. Evolutsiooni tulemusel on imiku nutt loodud ärritama meie närvisüsteemi, et äratada meie tähelepanu ja tegema kõik selleks, et laps nutmise lõpetaks. Olenemata sellest, kas kõrvalseisja ise on lapsevanem, võib kisa keskmiselt ulatuda kuni 130 dB-ni. Sestap võibki mõni rongi- või bussisõit muutuda talumatuks, kui mõni pisikene kaasreisija on tujust ära.