“Püsivat ja järjepidevat fookust ma teatril hoida ei suuda,” sõnab naine. “Need protsessid, mis lavastuse sünniga kaasnevad, on võimsad ja nendega kohanemiseks tuleb väga paljust loobuda. Kuna olen natuurilt pigem üksik uitaja, vajan elu tunnetamiseks oma aega. See­pärast saan näitlemise rattas osaleda pisteliselt. Kuid ka minu kunagises otsuses näitlejaks õppida oli paras annus soovi uurida inimese psühhofüüsikat, analüüsida elusituatsioone ja nende tagamaid. Kui kuulsin esimest korda TRE kirjeldust, käis minust läbi mingi klikk – äratundmine oli silmapilkne! Tajusin kohe, et see töötab. Olen kahe jalaga maas ja märkan seda, mis on lihtne ja geniaalne. Kogen iga päev, et kõik, mida inimesel vaja, on juba olemas, tuleb end vaid sellele avada,” meenutab Kristel jõudmist meetodini, mis on aidanud tal parandada nii enesetunnet kui ka elukvaliteeti.

Edasi lugemiseks: