"Puhverkeelt polnud. Klass koondas palju eri rahvusi ja kombeid. Kooliõu ehmatas – maja oli kalju otsas, aeda ümber ei olnud, põõsaste taga ähvardas vabalangemine suurele maanteele. Lapsi ei poputatud, iga ilmaga oldi pikalt väljas, kallas siis vihma või sadas lund. Süüa koolis ei antud, võileivad tuli ise lastele kaasa teha,” räägib Kristina. Samas tundusid norralased hästi toredad olevat. “Kõik naeratasid, püüdsid aidata. Kui miski ei õnnestunud, löödi käega ja naeratati edasi. Bürokraatia ja aeg, mis igale poole kulus, oli aga harjumatu. Tänu Norras elamisele on minust saanud väga kannatlik inimene.”