Ka vana armi saab vähem märgatavaks ja mitte nii häirivaks muuta. Kuidas vältida liiteid, ülitundlikkust, valu ja liigset suurenemist
Meil kõigil on nahal olnud mõni lõikehaav ja oleme kogenud keha imelist paranemisvõimet. Tihtilugu jääb vigastusest järele aga arm, millega kaasnevad muutused on tõsisemad, kui esmapilgul arvata oskaks.
Iga trauma ja lõige jääb meie kehal näha suurema või väiksema armina, sest keha ravib haavad sidekoega ja armistudes tekib vigastamata nahast erinev nahk. “Selle värv on teistsugune, tekstuur ei ole nii elastne, mõnikord võib arm ka sügeleda ja põhjustada valu,” kirjeldab füsio- ja lümfiterapeut Reio Vilipuu taastusravikliinikust.
Armid tekivad pärast kõiki koekahjustusi: näiteks võivad operatsioonil tehtud dreeni auk ja kõik kihid, mida on läbistatud, kleepuda ja armistuda ehk moodustuvad liited. Armkude tekib ka rasvaimu ja esteetilise kirurgia järel ning traumade ja põletuste tagajärjel. Samamoodi armistuvad lihaste ja kõõluste rebendid — seda me väliselt ei näe, kuid koe tundlikkus ja selle muud omadused muutuvad, põhjustades hilisemaid, ka aastaid hiljem tuntavaid vaevusi või suurendades trauma kordumise tõenäosust.
“Armid võivad olla hüpertrofeerunud ehk liigselt kasvanud, naha pinnast kõrgemad ehk keloidsed, atroofilised, hüperpigmenteerunud, veninud, erineva kuju ja kontuuriga ning tervete kudede suhtes erikujuliste servadega. Kõigil neil armidel on moodustumise ajal olnud kindel põhjus, miks lõpptulemus on just selline,” selgitab füsioterapeut.
Vilipuu sõnul saab lümfiteraapia ja teiste õigel ajal kasutatud meetoditega vältida jäiku liitunud arme, nende ülitundlikkust, valu ja liigset suurenemist. Ka siis, kui armistumisest on möödas aastaid, saab armi vähem märgatavaks ja mitte nii häirivaks muuta...