Jaanus (27) ja Maarja (27) on koos olnud pea kaheksa aastat. Meest häirib, et naine ei saa iga kord vaginaalset orgasmi, ja teda painab, et asi võib olla temas. Probleem on olnud õhus kolm aastat. Nad on sel teemal ka rääkinud. Maarja väidab, et niisama pole orgasm nii hea kui väikse lisaabiga, näiteks keele või sõrmedega. Mees tunneb siiski, et teeb midagi valesti, kui naine vaginaalselt orgasmi ei saa.

Imre Rammul: On üsna palju naisi, kellel on ühel korral rõõm saada vaginaalne orgasm, kuid järgmine kord naudivad nad hoopis aktivälist stimulatsiooni. Mulle tundub, et tõsist muret ei olegi — naine saab igast asendist-hetkest orgasmi ja probleem on pigem mõlema sundhäälestuses. Põhiline takistus on sageli ülemäärane orienteeritus orgasmi saamisele.

Iga kord ei saa orgasmi ka mehed, aga siis on keskmisel meeskodanikul hea meel partneri rõõmude üle. Kindlasti on esmatähtis suhte iseloom, partneri seksuaalkäitumine, lõhn, maitse — nautige!

Paljudel naistel määrab orgasmi saamise ja selle kvaliteedi vaagnapõhja seisund ja sellest lähtuv suguakti mehaanika. Vaim on tore, kuid keha peaks ka järele tulema. Kui domineerib üksnes kõdisti piirkonna erutuvus, on asendivalikul kasulik jälgida, et suguakti ajal on selle piirkonna erutamine tagatud. Kui tupe- või vaagnapõhjalihased on laisapoolsed, nagu pärast sünnitust võib juhtuda, ei pruugi naine vaginaalset orgasmi kogeda.

Vahel tuleb kõneks mehe suguti suurendamine-pikendamine, kuid siin on võimalused piiratud ja tegelikult mõjutab see suguakti kvaliteeti kesiselt. Esteetiliselt ei pruugi SUUREM ASI olla suurem asi, sest asetseb veidi vale koha peal.

Seksuaalset reageerimist ja erogeenset tundlikkust on võimalik arendada. Vaagnapiirkonna treenimiseks tulevad kasuks Kegeli harjutused ja head on ka teatud võimlemisharjutused, aga inimesed on laisad ega viitsi nendega pikalt tegeleda.

Kõige parem variant on spetsiaalsed tupekuulid. Kvaliteetsed kuulid ei tekita allergilisi reaktsioone, on õige kaalu ja muude omadustega ning neid saab apteegist (Vagitrim). Tupekuule leiab ka sekspoodidest, kus on odavamad variandid, aga need ei pruugi kasutajale alati sobida ega oodatavat tulemust anda.

Paarid võiksid püüda avastada nn G-punkti — ka selle otsimine võib olla omaette väärtus. Rinnanibude ja emakakaela erutamine kutsub esile positiivse biokeemilise reaktsiooni. Otsige!

Teine lugu: seks on valus

Annika (24) ja Sander (28) on aastase lapse vanemad ning leiavad taas aina rohkem aega ka teineteise jaoks. Kuigi aasta on sünnitusest möödas, pole seks ometi see, mis enne lapse ilmaletoomist. Naise tupp ei märgu enam, kuigi tunded on kirglikud ja mees proovib olla võimalikult õrn. Vahekorra ajal tuleb appi võtta libesti, sest muidu on mehel raske siseneda ja seetõttu on see ka naisele valulik. Lisaks tuleb valida hoolikalt asendeid, et oleks mugavam ja vähem valulik. Kas pärast sünnitust muutub seks veel kunagi endiseks?

Imre Rammul: Eeldusel, et suhe on positiivne ja seksisoov olemas, pole kirjeldatu selles eas tavapärane häda. Põhjuseks võib olla, et eelmäng jääb lühikeseks (mingil seksiviivul tekib paljudel naistel ajutine kuivus), või tarvitab naine mingeid ravimeid. Näiteks võivad selliseid hädasid põhjustada mõned rasestumisvastased vahendid. Sünnitusjärgsed närvikoekahjustused on tupe puhul vähetõenäolised. Ilmselt on põhjuseks siiski hirm kõrvade vahel, võib-olla valu või rasestumise ees. Sel juhul aitavad tohtrid, aeg ja positiivne kogemus armuelus, aga liiga kaua ei tohiks iseeneslikku paranemist oodata. Kui kuiv tupp on seotud naise ärevuse ja hirmuga seksi ees, on ka seda võimalik ravimitega parandada.

Kolmas lugu: peenis streigib

38aastane Kristjan on olnud vahekorras paljude naistega, kuid mehe õudusunenägu on juhtunud tõeliselt armunud olles. Seksimisel uue ja talle olulise naisega on enne otsustavat hetke suguliige pehmeks muutunud. Erutus on küll suur, kuid peenis ei erekteeru. Miks peenis niimoodi streikima hakkab?

Imre Rammul: See on üsna tavaline. Kui mees on endale lati hirmus kõrgele seadnudja püüab olla voodis tubli tegija, siis põlevadki korgid läbi. Laitmatu soorituse soov viib suure tõenäosusega plaanitu nurjumisele. Mis tahes kõhklus kustutab erektsiooni ka järgmistel kordadel. See on niimoodi juba sisse seatud.

Kui tuua paralleele loodusest, võib ette kujutada jäneseid põõsa taga seksimas. Kui rebane mööda läheb, on mõistlik asi pooleli jätta. Keda täna ära ei sööda, see seksib homme jälle, ja seetõttu oleks igati arukas putku panna.

Kui mehel niimoodi juhtub, ei tohi naine mingil juhul nurisema hakata. Mehe hing on sellisel hetkel isegi hellake. Ei tasu ka hoolega lohutama hakata — kui suur tugev mees muutub haletsusobjektiks, on see talle veel lisahoop.

Probleem ongi suuresti selles, et pidevalt mõeldakse sellele, mis allpool vööd toimub. Kui tuleb ette väike apsakas, ei tasu heituda, vaid keskenduda pigem teisele rõõmu valmistamisele. Kellel siis seda ei juhtuks?

Kui aga erektsiooni kadumine kipub korduma, leiab lahenduse ravimitest, mis kas vähendavad ärevust või garanteerivad laitmatu soorituse. Tavapäraselt on neid vaja vaid stardiraskuste ületamiseks.

Millal minna seksuoloogi juurde? Vastab seksuoloog Imre Rammul.

Milliste muredega tulevad mehed seksuoloogi juurde?

Erektsioonihäired, enneaegne seemnepurse ja seksuaalsoovi vähenemine. Viimast esineb aina rohkem. Küllap on see seotud suurema stressi, vastutuse ja ületöötamisega. Sageli kardetakse saatuslikku impotentsuse diagnoosi, kuid tegelikult tõsist probleemi ei ole ja asjad saavad kaunis kähku korda. Mõnel juhul on väga vale püüda üksnes erektsiooniravimite abil asja lahendada — sümptomaatilise ravi tõttu võib põhiprobleem jääda tähelepanuta.

Millal tuleks seksuoloogi poole pöörduda?

Esimesel ebaõnnestumisel pole vaja kohe seksuoloogi juurde joosta. Inimesed reageerivad elus ettetulevale individuaalselt. Mõnel piisab väikesest stressist, et endast täiesti välja minna. Mõni saab hoope vasakult ja paremalt, aga elu läheb ikka edasi. See on kõhutunde küsimus. Pole võimalik kindlaks määrata, et kui seks on x-korda ebaõnnestunud, tuleks spetsialisti poole pöörduda.

Kuidas paarid oma voodielumuresid vastuvõtul lahendavad?

Vahel koos, vahel lahus. Ei ole päris nii, et kirjutatakse retsept välja, ja ongi kõik. Tuleb võtta aega ja selgitada, miks on probleem tekkinud, ja võimalusel põhjusest jagu saada. Enamasti koosneb ravi psühhoteraapiast, nõuannetest ja medikamentidest.

Mõnikord võivad mured olla seotud põletike ja suguhaigustega ning seksuaalprobleemid lahenevad pärast ravimist iseenesest. Vahel on aga vajalik lisaravi. Teatavaid probleeme (nt enneaegne seemnepurse) on kergem lahendada püsisuhtes inimestel, kuid see ei eelda tingimata ühisvisiiti.

Kuidas ise olukorda lahendada?
Mehed võtavad mõnikord kõhu napsi täis, et suguakti kestust pikendada. Ja ravivad end niimoodi alkohoolikuks. Mõni põikab nõia juurest läbi, mõni sekspoest. Taimsed või loomsed käsimüügipreparaadid aitavad küll mõnevõrra asja parandada, kuid imet need ei tee. Need hädalised, kes jõuavad tohtri juurde, saavad asjakohast ravi.

Selline pidev ravimite tarvitamine normaalse suguelu saavutamiseks kõlab paljudele hirmutavalt.

Tavaliselt tuleb ravimeid võtta üksnes teatud perioodil. On vaja võrrelda, milline on võimalike kõrvalnähtude oht ja milline saadav kasu. Hormoonasendusravi võib olla küll pikaajaline, kuid see parandab ka luu-lihaskonna seisundit, annab parema meeleolu ja suurendab aktiivsust.

Ka erektsiooniravimid on kaunis sõbralikud ning neil on vähe vastunäidustusi. Neid ei pea kogu aeg tarvitama — vahel on need pigem “kindlustuspoliisiks” taskus — kui vaja, saab võtta. Mingit sõltuvust neist ei teki. Psühholoogiline sõltuvus võib küll tekkida, kui mees hoomab, et sooritus on ravimiga tunduvalt parem kui ilma.

Mida naised kurdavad?

Võimetust saada orgasmi ja vähest seksisoovi, mõnel juhul mõlemat koos. Kui naine ei saa orgasmi, kaob tihti ka soov seksida.

Küllalt palju esineb suguakti valulikkust ja vaginismi (tupeava ümbritsevate lihaste tahtele allumatu kokkutõmbumine, kui miski hakkab tuppe tungima — toim). Mõnel juhul aitab nõuannetest ja mõningatest elu ümberkorraldustest. Appi võib võtta looduslikud vahendid, näiteks kuldjuure ja apilaki. Tavaliselt lähevad nõuanded, loodus- ja retseptiravimid koos käiku, sest muidu jääks tulemus kesisemaks.

Kas sellest, milline on regulaarne suguelu, saab üldse rääkida?

Seksuoloogid ei taha normist väga rääkida. Mõni naine ütleb, et mees, va maniakk, tahab suisa igal aastal seksida. Üks naine, kes ise seksi ei soovi, käis uurimas, kas saaks tema mehe kirurgiliselt kohitseda. Mõni mees arvab, et tema naine, kes ei soovi päevas neli-viis korda seksida, on tõsine aseksuaal, kes vajaks ravi.

Iga paar peaks leidma oma võimaluse ja normi, mis on nende mõlema soovidele võimalikult lähedal. Ka vanus on määrav — nooremas eas soovitakse seksi rohkem, vanemas eas vähem. Seksisoov oleneb ka sellest, kui kaua suhe on kestnud. Keskmiselt seksitakse üks kuni viis korda nädalas.

Kuidas probleemidest rääkida?

Tuleb teha suu lahti õigel ajal ja õiges kohas ning sel viisil, et sellest ei sünniks uste paugutamist ja nõude purustamist. Kindlasti pole õige koht rääkida voodis enne või pärast seksi. Mõlemad peaksid olema heas meeleolus.

Kahtlemata on üks hea võimalus küsida: “Mis sulle meeldiks?” Tasub ilmutada koostöövalmidust ja head tahet. Pole paha rääkida ka sellest, mis sulle endale meeldib. Kindlasti ei tohiks voodisse “vaime” kaasa võtta ega eelmistest suhetest rääkida. Isegi kui öelda, et sinu peenis on suurem kui minu eelmisel partneril, on lohutus küll hea, aga jutuks olnud peenis võõras.

Võib ka öelda, et lugesin ajakirjast seda ja seda: mida sina sellest arvad? Mehed on sandid rääkijad, aga kuidagi tuleb sellest vaikimismüürist läbi murda. Ka näiteks hääle või käitumisega saab suguakti ajal märku anda, mis meeldib, mis mitte. Teine pool tabab selle ära ja nii võib sel kombel tema käitumist suunata.

Kuhu tõsiste murede korral esmalt pöörduda — psühholoogi või seksuoloogi poole?

Sel kohal pean küll käituma nagu Raja Teele ja soovitama kõigepealt iseennast (loe: seksuolooge, androlooge, naistearste), sest arstil on õigus tarvidusel teha uuringuid ja välja kirjutada ravimeid. Lisaks on tal võimalik patsient või pere edasi suunata psühhoterapeudile. Vastupidisel korral võib juhtuda, et probleem, millest oleks saanud jagu ühe tabletiga, leiab lahenduse alles pärast pooleaastast teraapiat. Kahjuks olen näinud, et ka näiteks põletikust tingitud seksuaalfunktsioonihäire korral on rakendatud pikaajalist psühhoteraapiat.

Kuhu võivad lahendamata seksuaalprobleemid viia?

Sagedaste tülideni, depressiooni ja paarisuhte lagunemiseni. Seksuaalsuhtel pole mitte ainult soo jätkamise ja naudingu funktsioon, vaid see aitab organismis paljusid asju korras hoida. Väheneksid nii mõnedki inimese terviseriskid, kui ta elab regulaarset ja täisväärtuslikku suguelu.

Allikas: Tervis Plussi arhiiv (TP 01/2013).