Ülepingutatud viisakus kui kahe teraga mõõk — mis võib peituda sellise käitumise taga?

Kui sul ei ole midagi viisakat öelda, siis ole parem üldse tasa!
Ole oma õe vastu sõbralikum!
See nüüd küll viisakas ei olnud!

Need laused kutsuvad meid üles olema teiste suhtes viisakamad, toredamad ja sõbralikumad. Ilmselt on igaüks meist ühes või teises olukorras taolist manitsust kuulnud. Viisakad ja sõbralikud inimesed jätavad teistele hea mulje, kuid selline käitumine ei pruugi alati siiras olla ning mõnikord kiputakse olema liiga tore ja viisakas. Olles ülepingutatult tore ja viisakas, tekib oht muutuda ebasiiraks ja kinniseks, sest end näidatakse kellegi teisena.

Taolise ülepingutatud käitumise eesmärk on pälvida teiste heakskiitu. Selle saamine võib kujuneda omaette eesmärgiks ning tekitada tunde, et kogu aeg peabki teistega ülisõbralikult käituma, sest muidu võivad suhted kannatada saada. Sellise kuvandi hoidmine muutub pikapeale aga väsitavaks, sest raske on näidata end pidevalt kellegi teisena.

Vajadus olla tore ja eesmärk pälvida heakskiitu on ühe mündi kaks külge. Sotsiaalsete olenditena eelistame tunnustust kõrvalejäämisele ning pigem püüame teistega hästi läbi saada, mitte tülitseda. Selline käitumine on loomulik, kuid muutub probleemiks, kui vajame iga liigutuse kohta kellegi teise heakskiitu. See tähendab, et oleme kaotanud enesekindluse ja positiivse enesehinnangu ning otsime meeleheitlikult väliseid viise kindluse saamiseks. Võime olla osavad mõnel spordialal, saada koolis suurepäraseid hindeid, olla seltskonna naerutaja või teenida kõrget palka, sest see kõik näitab meid eduka ja targana. Kui me aga ei taha midagi teha, näiteks hirmust läbi kukkuda, võime alati olla lihtsalt toredad ja sõbralikud. Sellel on oluline vahe, kas me tahame olla sõbralikud või tunnetame selleks kohustust. Kohustuseks võib muuta selle hirm, et muul moel petame teiste ootusi ega saa nii väga tahetud heakskiitu. Pika aja peale muutume sõltuvaks teiste arvamusest ja loodud valekuvandist.

Me valime mingil määral alati, kui palju ja millisena end teistele näitame ning kõik on hästi, kuni see on meie vaba valik teatud situatsioonides ja mingil määral. Kui aga valekuvandi taha peitumisest saab kohustus, saavad kahjustada meie suhted, sest ühel hetkel hakkab ikkagi ka õige kuvand välja paistma. Tihti soovitakse püsisuhet, et oleks keegi, kellega koos end täiesti vabalt tunda. Kui aga enesega rahulolematus jääb alles, siis hakkab see ajapikku kahjustama ka lähisuhet, sest peagi hakkab kaaslane leidma samu vigu meie juures ning lõpuks hakkame ise ka teises vigu otsima.

Lõpuks jääb alles kaks valikut — kas muutuda veel toredamaks ja sõbralikumaks ning jätkata näitemängu või rääkida kõik ausalt ära. Siis saame alles teada, kas kaaslane aktsepteerib meid sellisena nagu päriselt oleme või sobis tehtud näitemäng rohkem. Seejuures peame olema valmis ka kaaslast võtma sellisena nagu ta on, mis tähendab tema soovide, emotsioonide ja harjumustega arvestamist.

Allikas: www.psychologytoday.com