Kuna Veikko mängib tavaliselt matšomehi ja hurmureid, on hea vorm üksiti ka tema kaubamärk, kuigi enda sõnul ta selle nimel küll midagi erilist ei tee. “Ei ole omaette eesmärk säilitada endas seda vananevat hurmurit,” naerab ta. “See on lihtsalt loomulik osa minu elust, et liigutan ennast iga päev – käin jooksmas, talvel suusatamas, see hoiabki vormis.”

Põhikoolis alustas Veikko enda karastamist. Ta tõusis varem, et joosta hommikuti paar kilomeetrit ajal, kui kõik teised veel viimast minutit magusat und venitasid. Jooksuring lõppes külma dušiga. Mõistagi ei olnud selline “enesepiitsutamine” selles vanuses poiste seas kuigi tavaline, aga veidrikuks teda ka ei peetud – lihtsal põhjusel, et keegi sellest midagi ei teadnud. “Olen tagantjärele mõelnud, kust ma selle harjumuse võtsin. Aga kuna mulle väga meeldisid igasugused antiikaja kangelased, askeedid, siis tundus, et see võiks olla eeskuju, mille järgi ise sihte seada.” See oli poisi oma initsiatiiv, keegi teda tagant ei utsitanud. “Kasvatasin endas niimoodi distsipliini,” muigab Veikko.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid