Eesti meeste suremus südamehaigustesse vähenes poole võrra
Kuni 65-aastaste meeste ja ka naiste suremus südamehaigustesse on vähenenud võrreldes 1994. aastaga 50 protsenti, ütles kardioloog Margus Viigimaa südamekuu puhul Olümpia hotellis toimunud konverentsil „Südamega mees“. Aga paranemiseks on veel tublisti ruumi.
Südame-veresoonkonnahaigused on 35 protsendil juhtudest endiselt Eesti meeste tervisekao peamiseks põhjuseks, edestades kasvajaid (19%). „Arsti juures käib eesti mees endiselt pigem siis, kui on viimases hädas,“ lausus professor Viigimaa.
Südame-veresoonkonnahaiguste suurimaks riskiteguriks on Viigimaa sõnul jätkuvalt suitsetamine, aga ka vere kõrge kolesteroolitase. „Asume oma suitsetajate osatähtsusega siiski praegu Euroopa keskmike hulgas, suitsetamine on oluliselt vähenenud.“ Veel 1994. aastal suitsetas Eestis 54 protsenti meestest, praegu pea kaks korda vähem.
Südamehaiguste riske suurendab Viigimaa kinnitusel endiselt ka ebatervislik toitumine, kooliõpilastest on iseäranis tagasihoidlikud köögiviljade sööjad just koolipoisid. „Mehe tervise pant on oranžid köögiviljad,“ märkis ta. „Süüa tuleb rohkem kala ja vähem liha – mehele piisaks, kui ta sööb liha ühel päeval nädalas. Kala on samuti kaloririkas, aga see ei põhjusta arterite lupjumist.“
Istumine on ohtlik
Samuti suurendab südame-veresoonkonnahaigustesse haigestumise ohtu inimeste liikumisvaegus. „Inimene peaks iga päev liikuma vähemalt pool tundi, kui ta teeb 10 000 sammu, on see juba väga hea,“ märkis Viigimaa. „Veel parem, kui ta teeb lisaks 2-3 korda nädalas tervisesporti. Aga kui inimene istub valdava osa päevast, siis pole võimalik tekkinud kahju korvata isegi õhtuse trenniga.“
Eesti meestest üle viiendiku on Viigimaa kinnitusel rasvunud, pooled mehed on ülekaalulised. See on aga probleem kõikjal maailmas. Kui alla 50-aastasel mehel tekivad erektsioonihäired, siis on tal Viigimaa sõnul suure tõenäosusega ka probleemid veresoonkonnaga. „Ajaaken, mille jooksul me saame selle mehe riskiteguritega edukalt tegeleda, on umbes neli aastat,“ lisas ta.
Ning lisaks on südame-veresoonkonnahaiguste taustal ka geneetilised põhjused. Viigimaa sõnul on praegu käimas personaalmeditsiini arendamise riikliku programmi raames ka südame-veresoonkonnahaiguste täppisennetuse projekti kliiniline osa. Selles uuritakse tuhandet geneetilise lisariskiga keskealist inimest, kes on terved. „Tahame võtta edaspidi varakult arvesse ka keskealiste inimeste geneetilisi riske – see on meditsiini tulevik!“ märkis Viigimaa.
Südamesiirdamise asemel abipumbad
Aga mida teha siis, kui inimene end ise enam aidata ei saa? Kardiovaskulaarkirurg Günter Taal kõneles konverentsil lõppstaadiumis südamepuudulikkusega patsientide kirurgilisest ravist, kus on südamesiirdamiste kõrval edenenud ka südamevatsakeste tööd toetavate abipumpade kasutamine. Varem kohmakad pumbad muutuvad järjest väiksemaks, aga seni peavad inimesed siiski neid vooluga toitvaid akusid vööl kandma.
Taali sõnul suurenes südamesiirdamiste hulk 1980. aastatel tohutult, aga kasv jäi seejärel pidama, sest doonororganeid polnud piisavalt. Kui südame tööd abistavate pumpade opereerimisel on 60 protsenti patsientidest elus ka kahe aasta pärast, siis südamesiirdamiste puhul on sama aja möödudes elus 84 protsenti. Samas tuleb südamesiirdamiste puhul Taali sõnul erinevatel põhjustel välja praakida kaks kolmandikku haigetest. Nii ei näiteks saa abi alkohoolikud ja suitsetajad, noorematele inimestele ei saa siirdada vanemate inimeste südant ja naise südant ei saa siirdada mehele. „Tihti pole nõus doonori omaksed, arvestada tuleb ka transpordi kestust – süda kannatab vereta olekut keskeltläbi neli tundi.“ Kui sobivat doonorit ei leita, paigaldatakse inimesele pump, doonororgani leidmisel saab selle hiljem asendada. Tihti on pumpade kasutamisega nõus just vanemad inimesed, kes eelistavad siirdamise ootamisele kiiremat lahendust.
Südametransplantatsioon on küll jätkuvalt abipumpade kasutamisest töökindlam lahendus, aga näiteks ühendriikides jäävad pooled järjekorras olijad doonorsüdamest ilma ning osa neist paraku sureb – siingi on üheks lahenduseks abipumbad, mis on, tõsi, endiselt päris kallid, makstes üle 120 000 euro. Pumpasid opereeritakse inimestele 2010. aastast Eestis, sellal kui eestlaste südamesiirdamise operatsioone viib Taal koos soome kolleegidega läbi Helsingis.
Mehetervise konverentsi korraldasid Eesti Tervise Fond ning PERH. Konverentsi avas sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. Sõnavõttudega esinesid Eesti Haigekassa juht Rain Laane, neuroloog dr Katrin Gross-Paju, kardiovaskulaarkirurg dr Günter Taal, kardioloog prof Margus Viigimaa, uroloog dr Kristo Ausmees, endokrinoloog dr Mart Roosimaa, ettevõtja Rain Vääna ning riigihalduse minister Janek Mäggi. Konverentsi lõpetas esinejate-poliitikute debatt, kus osalesid Helmen Kütt, Riina Solman, Hanno Pevkur ning Janek Mäggi. Debatti modereeris Hannes Hermaküla.
