"Ma ei kuku. Ma seisan. Mina jään püsti!" Ühe mehe võimas võidujooks agressiivse vähiga
Veri. Veri maas ja seintel, veri ümberringi. Kust see veri tuleb? Kuidas seda nii palju on? Millal see seisma jääb? Nüüd on vist ikkagi minek.
Sellest verisest pühapäevast, mil Rainil oli vaja päästa omaenese elu, on möödas 13 aastat. Diagnoos oli siis juba teada – toona 29aastase Rain Siemeri elu pööras pea peale kolmandasse staadiumisse jõudnud pahaloomuline kasvaja, lümfoom. Nagu ikka, ei läinud mees õigel ajal arsti juurde, olgugi et kõik, kes tema ümber olid, seda tungivalt soovitasid. Rain tajus, et tal on midagi viga, sest pikka aega ei saanud ta midagi süüa, igast suutäiest neelatud toidust tekkisid jubedad valud ja kaalukadu oli seetõttu väga suur. Ta teadis, et öine meeletu higistamine ja sellele järgnevad külmavärinad ei ole normaalsed. “Eestlane on kannataja,” möönab Rain tagantjärele ja lisab, et eks ta kartis teadasaamist, sest tema suguvõsas olid mitmed pereliikmed kasvaja tõttu teise ilma läinud.
Sõit haiglasse ja edasised sündmused viisid Raini teekonnale, mis muutsid mehe elu tundmatuseni. “Sa oled noor ja äksi täis, tahad teha ja toimetada, ja siis tuleb selline uudis...” meenutab ta. Rain arvab, et ta elas pärast diagnoosi saamist veel paar kuud mullis, suutmata seda uskuda, kuid siis asus võitlusse...