Agressiivse vähi seljatanud noor mees: "Hakkasin mõistma neid, kes teevad enesetapu"

Kui nägin selle raamatu kaanepilti oma sõbra Facebooki postituses ja kommentaari sealjuures, et lugedes ta nuttis, siis tekkis minus kohe huvi. Pole just palju raamatuid, mille taga nutta. Rain Siemeri "Elus" on kindlasti aga üks neist, kuid see on midagi palju-palju enamat ja olulisemat kui vaid nuturaamat. See on elu pühitsemise raamat.

Agressiivse vähihaigusega maadelnud ja selle eluka seljatanud mees näitab, kui tähtis on oma kogemust üdini tunnetada, seda teistele jagada ning lähedasi ja sõpru sellega aidata, sest kannatavad nemadki.

Mäletan, kui mu isal vähk avastati. Mäletan kiiritusravi perioodi, mil ta elas minu juures ja autoga ise seal “õudusfilmide võttepaigas” käis. Mäletan isa vaikimist ja iseenda pelgust temalt küsida, mida ta tunneb — hirm teadasaamise ees oli lausa halvav. Pärast kiiritusravi elajas mõneks ajaks taandus. Kuid ainult selleks, et veel pöörasema ja salakavalamana tagasi tulla.
Keemiaravi kordade arvu ma enam ei mäleta, aga neid oli palju. Ent siin jõudis isa minust ette. Isa võitlus oli teistsugune kui Rainil, kes noore mehena võitles selleks, et võita ja et teised tema ümber võiks koos temaga rahu tunda.

Isa võitles selle eest, et mina võiks rahu tunda, kui teda enam ei ole, sest arstid ei andnud talle mingit lootust. Ta võttis mind ette ja mis ta tegi? Ta hakkas päris isaks — mis siis, et mina olin siis hilistes 30ndates, ja mis siis, et tema oli 72. Ta hakkas minu elust osa võtma. Iga kord, kui ta tuli Tallinnasse keemiasse, tuli ta eelmisel õhtul minu juurde kohale. Me rääkisime ja rääkisime, ma sain temalt ära küsida kõik, mis mind vaevas ja mis ma tema ja oma sugulaste kohta teada tahtsin. Ka oma poolõe kohta, kes kuskil siin maailmas on. Isal oli ka mune paluda minu ja mu toonase abikaasa käest vabandust, “et ta selline munn oli olnud”. Ma teadsin pärast seda täpselt, mis asi on lunastus.

Kui üldiselt on isadel kombeks oma tütreid suunata-juhendada või niisama kõrval targutada, siis minu isa toetas mu mõtteid, küsis, mis on nende taga, mõtles kaasa. Minu isast sai oma mineku eel just täpselt selline isa, nagu ma olin endale alati tahtnud. Soe, toetav ja 100% minu selja taga. Ja kuigi ma elasin isa surma väga üle, siis üks, millega ta selle kergemaks tegi, oli minusse istutatud teadmine, et nüüd on ta kogu aeg minuga, sest selline oli elu plaan. Ta võibolla nägi ette, et minu elu katsumused ei piirdu tema surmaga, vaid alles algavad sealt. Laste suureks saamine ja kodunt minek, põleng kodu juures, vanaisa surm, lahutus … Nendega toimesaamiseks oligi mul teda enda kõrvale vaja ja just sellisena. Neist kriisidest läbi minnes oli isa see mees, kelle peale ma kõige enam mõtlesin ja kelle kohalolu ma kõige rohkem tunnetasin.

Raini raamatut lugedes tundsin ma end muudeski aspektides ära. Elu peale hakkad mõtlema alles tõsistes kriisides. Rain tajus, et ta on osa mingist suuremast elu kavatsusest, et tema haigusel on mõte, et sel on ülesanne talle ja lähedastele midagi õpetada. Minu kriisid tegid minuga täpselt sama. Aga sa ei õpi enne midagi, kui saad pihta lihtsale tõdemusele — asjad, mis sind tõeliselt rivist välja löövad ja nõrgestavad nii, et sita- ja oksemaitse on suus, muudavad sind inimesena targemaks, sirgjoonelisemaks ja mis peaasi — oluliselt lihtsamaks. Sellega muutub ka su elu. Valikutes targemaks ja lihtsamaks.

Allaandmist ei tohi olla sinus rohkem kui sind ennast. Meie kultuuriruumis on miskipärast moes tuututada sellest, kui tugev sa pead olema ja seda tehakse mingil äraspidisel moel — oma tundeid maha surudes ja halva mängu juures head nägu tehes. Samas nõrk olla on jumalast ok, ulguda ja hambaid kiristada on jumalast ok, isegi soovitatav, kõik on ok. See tuleb endast välja saada ja sellega aitad ka teisi, sest sisse jäänu koguneb ja koguneb ning teebki su haigeks. Teeb haigeks ka teised, sest usu või ära usu, aga me oleme loodud jagama. Me tahame jagada ja me tahame teada. Jagada, kuidas me ise end tunneme, ja teada, et me pole sealjuures maailma ainukesed “lollid”, vaid teisi selliseid on veel. Koos on lihtsam. Nii et kui Raini raamatut lugedes tuleb nutt peale, siis anna minna!

Arukas saab aru, et vett saab valada ainult tühja anumasse. Kui sulle on selline põhja katsumine saadetud, siis uuri seda lähemalt — sind on saadetud sinna mingi pointiga. Alles põhjas ära käies mõistad põhja ja iseennast ning sedagi, mida pead teadma-tegema, et sealt välja ronida. Elu on vägev!

Rain Siemer, Jaana Maling "Elus", 2018, 160 lk