Kas oma partneriga on üldse võimalik tülitseda nii, et veel rohkem tülli ei läheks?

Inimest, kes kunagi ei vihastaks, pole olemas. Plahvatus toimub tihti pealtnäha tühisel põhjusel ning liiga sageli saavad kõige suurema peatäie just lähedased ja kallimad — abikaasa ja lapsed. Kuidas vihastada elutervelt ja saada hakkama raevuhoogudega?

Mariat (40) teavad sõbrad-tuttavad-töökaaslased kui äärmiselt rõõmsameelset ja laheda olekuga inimest. Paraku on Maria perering näinud teda nii mõnelgi korral hoopis teistsugusena, sest aeg-ajalt tuleb naisel ette kontrollimatuid vihahoogusid. “Need on hetked, kus silme ees läheb justkui mustaks ja ma tahan purustada kõik. Ütlen mõtlematusi, olen oma lapsi löönud, mõnikord on tunne, et tahaks ka elukaaslasele kallale minna. Alati pärast kahetsen…” ütleb Maria.

Ta on märganud, et kipub eriti tihti ja suurelt vihastama just pingelistel aegadel. Näiteks tuli seda palju ette ajal, kui ta lahutas. Kriitilised on ka töö mõttes pingelised päevad või need, kus ettevõtliku ja tulesädemena aktiivse naise sisse tekib mingi rahutus või tunneb ta puudust tähelepanust ja tunnustusest.

Muidugi on Maria mõelnud, miks peab ta nii hullusti vihastama, seda enam, et n-ö viimane piisk karikasse on üldjuhul äärmiselt väike, lausa tühine. Ta toob näite: “Ükskord tulin hilja õhtul töölt ja teised pereliikmed olid juba voodis. Mind ärritas kohutavalt see, et ees ootas koristamata köök ning et nemad juba nii mõnusasti voodites pikutasid. Tagajärg: suur tüli ja karjumine, mille käigus said oma osa nii mu kaasa kui ka lapsed. Tegelik vihastamise põhjus oli aga hoopis minu ekstreemne väsimus, sest olin päev otsa ringi sõitnud ja tööd rabanud. Oleksin tahtnud puhata ning ootasin kodustelt, et nad loeksid mu mõtteid. Tõmbasin üles tüli, mille käigus ütlesin kõigile sõnu, mida hiljem tuliselt kahetsesin.”