Igasse päeva mahub kümme kuni kakssada valet. Kuidas valetaja ära tunda?

Valetamine nõuab suurt pingutust. Esiteks tuleb välja mõelda lugu, mida tõe pähe “maha müüa”. Teiseks tuleb seda juttu ennast reetmata serveerida. Kolmandaks peab valet ka meeles pidama. Kõik see tekitab pingeid nii vaimus kui ka kehas.

Väitele, et me kõik aeg-ajalt midagi valetame, ei vaidle ilmselt keegi vastu. Vahel arvame, et pisivalega säästame lähedast haiget saamast, teinekord on põhjuseks soov näida ülemuse silmis eeskujuliku töötajana. Tõsisemal juhul ei taheta oma tegude eest vastutust võtta ning seeläbi seadustega vastuollu sattuda. Ometi teame kõik, ja räägime seda ka oma lastele, et valetada on halb. Kuid peale selle, et valetada on lihtsalt moraalselt väär, reageerib sellele ka sinu keha, tekitades stressi.

Vale mitu nägu

Pamela Meyer, teadlane ja raamatu “Liespotting” (“Vale äratundmine”) autor, kes on uurinud valetamist ning sellega kaasnevaid kehalisi ja emotsionaalseid reaktsioone, esitab üllatava fakti: uue inimesega kohtudes valetame esimese minuti jooksul kolm korda! Igasse päeva mahub inimestel kümme kuni kakssada valet. Selle üle, mida valetamiseks pidada, võib muidugi vaielda. Sageli ei peeta hädavalet või tõe varjamist valetamiseks. Kuid isegi sõbranna ebaõnnestunud koogi kiitmine võib tekitada kehas hulgaliselt negatiivseid reaktsioone. Mõned neist on nähtavad: kes higistab, punastab, kogeleb või näperdab närviliselt nägu või juukseid, kes naeratab ebalevalt seal, kus olukord nõuaks tõsine olemist. Arvatakse, et valetamisega kaasneb ka vestluskaaslase pilgu eiramine, kuid mitmed uuringud tõestavad, et see pole tingimata nii — kogenud valetajale pole silmavaatamine probleem.

Reetvad emotsioonid ja žestid

Kriminaaluurijad puutuvad valetajatega tihti kokku. Pikaajalise kogemusega politseinikud teavad, et valetaja emotsioonid ja žestid ei pruugi ajaliselt ühte sobida. Ilmselt oled olnud olukorras, kus saad kingituse, mille üle sa tegelikult ei rõõmusta, kuid ei taha seda kinkijale välja näidata. Selle asemel hõiskad sa: “Just seda salli või raamatut ma tahtsingi!” Kuid kas tead, et juhul, kui sa kingist tõelist rõõmu ei tunne, ilmub naeratus su näole hetk hiljem, kui väljaöeldud lause suust pääseb? Tasub ka tähele panna, et kui kingitus tõeliselt meeldib, ei naerata mitte ainult kingisaaja suu, vaid rõõm kajastub ka teistes näolihastes ja silmades ning võimalik, et isegi lõua ja põsesarnade asendis.

Kõne ja käitumine

Politseinikud on oma töös täheldanud, et valetav inimene suhtub kaaskõnelejasse kui võitlusvastasesse. Tõerääkijal ei tule oma sõnu kaitsta, rääkimata vastaspoole ründamisest. Huvitav on ka fakt, et valetajad, istudes oma kaaskõnelejaga vastamisi, paigutavad enda ja vestluskaaslase vahele füüsilisi objekte, näiteks tassi või raamatu, ise seda teadvustamata. Sellist käitumist võib mõista kui metafoorse müüri ehitamist, mille taha varjuda.
Loomulikult on valetaja puhul tavaline ka ümmarguse jutu ajamine — konkreetseid detaile on vähe. Valetajale on vaikus ebamugav. Et oma juttu usutavaks teha, püüab ta vestluspause rohkete detailidega täita. Valetajad annavad tihti napisõnalisi vastuseid, teevad kõnes rohkelt vigu, otsivad sõnu (ee… nagu… mmm) ning kipuvad sagedamini silmi pilgutama ja nihelema.
Toodud märgid võivad, kuid ei pruugi valetamisele viidata. Pole aga võimalik väita, et keegi, kes vestluse ajal rohkelt tühje “nagusid” või “nohhe” kasutab, tingimata tõde varjab.

Kes ikkagi valetab?

Kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor Talis Bachmann arvab, et ilmselt pole lähiajal loota, et valetamist võiks sajaprotsendiliselt ära tunda. Seda takistavad mitmed asjaolud. “Esiteks kaasnevad valetamisega mitmed käitumuslikud ja füsioloogilised signaalid, mis on aga väga individuaalsed. Märgid, mis viitavad valetamisele ühe inimese puhul, ei kehti teisele. Teiseks võivad märgid tekkida ka mitmel muul põhjusel, näiteks kartuse tõttu, et minu ausat juttu ei usuta. Kolmandaks teguriks on vale avastaja enda kallutatus ja ebakohased ootused, mis võivad viia väärtõlgendusteni. Neljandaks võidakse teha vigu andmete töötlemisel ja menetlemisel.”

Valedetektor, kas imemasin?

Kas polügraaf ehk rahvapärasema nimetusega valedetektor suudab tõde välja selgitada?
Valedetektori abil on võimalik jälgida inimese füsioloogilisi reaktsioone kõnelemise ajal. Detektor mõõdab testitava inimese pulssi, vererõhku, hingamisrütmi ja dermatoloogilisi nähte, näiteks peopesade higistamist. Infot võrreldakse tavapäraste näitajatega. Kui need keskmisest tunduvalt erinevad, on valetamine tõenäoline. Testi lõplik tõlgendamine jääb siiski testija teha.
“Valedetektorit pole tegelikult olemas, sest veel pole avastatud üksnes valetamisele tunnuslikku välist signaali või spetsiifilist ajuprotsessi. Seega võimaldab “valedetektor” pigem emotsionaalse pinge instrumentaaldiagnostikat,” selgitab Talis Bachmann. Usaldusväärsemaks versiooniks kriminaaluurimises peab professor aparaadi ja psühholoogilise testi kombinatsiooni, kus inimesele esitatakse nimetusi, pilte või esemeid, mis peaksid “kriitiliste” asjadena teada olema vaid õigusrikkujale, kuid ebaolulised neile, kes ei tea vastavate stiimulite seost toime pandud teoga või varjatava teabega. “Juhul kui tugev muutus naha elektrijuhtivuses ja muus füsioloogilises reageeringus saadakse valikuliselt vastuseks just paljude neutraalsete stiimulite seas esitatud kriitilistele stiimulitele, on suur tõenäosus, et isik on teo toimepanija, kaasosaline või kaasteadja,” selgitab Bachmann. Moodsad seadmed aga uurivad ajuprotsesside vastuseid kriitilistele stiimulitele ja suudavad EEG- või fMRI-aparaatide abil tuvastada, kas isiku aju tundis kriitilise objekti ära automaatselt või kas ta on sisekonfliktis, püüdes pidurdada tõele vastavat automaatset juttu valetamise huvides.

Ausam elu, parem tervis

Juba väiksemgi vale tõstab vererõhku ja pulsisagedust ning tekitab stressi. Lisaks painavad valed tavaliselt meelt, tekitades süütunnet. Ameerika psühholoogiaassotsiatsiooni egiidi all viidi läbi lihtne uurimus, kus jälgiti üle saja inimese käitumist kümne nädala jooksul. Poolel rühmal paluti valetada nii vähe kui võimalik. Teisele poolele rühmast ei antud mingeid juhised. Katsealuseid jälgiti kogu uuringu ajal ning täheldati, et ausamad inimesed olid märgatavalt vähem pinges, ei langenud nii kergesti masendusse kui teise grupi inimesed ning neil esines ka vähem pea- ja kurguvalu. Seega mõjutame valetades oma keha ja vaimu rohkem kui arvame. Ausus olevat ju parim poliitika — sellesse tasub uskuda.

* Eesti keeles on ilmunud Talis Bachmanni raamat “Valetamismärgid”.