Suusatama Indiasse, päriselt? Võitlus looduse ja inimese vahel

Igal sügisel avastad end mõtlemast, kuhu sel hooajal suusa- või lumelauareisile minna. Austria on end ammendanud, Itaalia samuti, Skandinaaviast rääkimata. India, päriselt? Aga miks ka mitte?

Gulmarg, Kashmir, India. Lennuk viib sind New Delhist Srinagari, siiani väga militaarsesse linna. Alles hiljuti lõppenud poliitiliste arusaamatuste ning sõjaliste pingete tõttu India ja Pakistani vahel (Pakistani piir asub vaid kiviviske kaugusel) on kõikjal pildistamine keelatud. Täiesti tavaline nähtus on mees lapilises mundris ja relv üle õla, kohalikke naisi naljalt ei kohta.

Srinagarist Gulmargi on kilomeetreid umbes 51, mille läbimine väikese džiibiga võtab vähemalt kaks tundi. Teel on takistuseks peamiselt esimest korda lund nägevate India pereisade juhitavad väikesed sõiduautod, millel suverehvid all.

Me elame umbes 2600 meetri kõrgusel merepinnast, sõidame aga 4000 meetri piiril. Kui üldiselt on India must ja räpane, siis Gulmarg tundub puhas ja ilus, lund on sadanud mitu päeva, kõikjal katab maad kohev valge puuder… Oleme päris hoolikalt järginud ettekirjutusi, et 4000 meetri kõrgusel liikumiseks tasuks enne manustada ohtralt C-vitamiini ja pudelivett ning alkohol mõneks ajaks unustada. Samuti aitab pulssi normis hoida lühikeste ja rahulike sammudega kõndimine.

Ega me päris täpselt teadnudki, mis ees ootab. Reisi planeerides ostsime piletid, broneerisime hotelli, tegime tavalise reisikindlustuse ja tuld! Olen siiani pidanud ennast päris vastupidavaks ja heaks lauduriks – aastaid on käidud Skandinaavia, Austria, Itaalia ja Prantsusmaa mägedes. Peamiselt on sõidetud mööda filigraanselt puhastatud ja märgistatud radu, mis viivad restoranist restorani, igas puhkepeatuses on pea kohustuslik võtta külm õlu või vein. Gondlid, millega mäkke sõidad, on suured, läikivad ja soojad. Siin tunnen end kui väikelaps, kes õpib uuesti käima…