Ettevaatust troopikas! Bakteriaalne angiin

Ühel hommikul ärkan troopilises kuumuses ja liigses õhuniiskuses ilmselgelt ootamatu kurguvaluga. Kohe sellise painavalt kägistava kurguvaluga, mis silme ees mustaks võtab. Uskumatult halb on siinses leitsakus haige olla. Tavapäranegi rammestus on raske, mis siis veel paistes peast rääkida. Külaskäik kohalikku apteeki lõppeb suure paki valuvaigisti ja külmetus vastaste rohtudega.

Euronormidest kaugel eemal võib aga ära unustada, et need rumalat kuidagi ka kaitsevad. Nii näiteks juhtub, et pärast haigustpeletavat rohujooki tunnen järsku, et olen kui pilves. No kohe täiesti maast lahti. Valu on kadunud, totakas õndsus ja unisus muudavad ümbruse naiivseks udupildiks. Tavaline käsimüügiravim sisaldab ootamatult palju kodeiini, mis rangemalt reguleeritud riikides on opiaadina kättesaadav ainult retsepti alusel. Reisitarkus edaspidiseks: alati loe läbi toimeainete nimekiri ja hari ennast! Valu ja nõrkus lähevad siiski päev-päevalt hullemaks. Turistitamine omakorda selle võrra keerulisemaks, sest olen pidevalt kas pimestavas valus või totult pilves.

Asjad lähevad aina halvemaks, valu hullemaks ja olemine järjest sandimaks.

Fidžilased tõttavad appi ravimtaimedega. Metallist kaussi uhmerdatakse kokku erinevad lehed, millest ma ühtegi ei tunne. Taimedele valatakse pisut vett. Tekkidest ehitame kausi ümber justkui telgi ja siis visatakse kaussi lahtisel tuleasemel üles kuumutatud munakivi. Nüüd on see nagu aurusaun, kus ravimtaimede lõhn ja vägi iga poori kaudu minu sisse poeb. Kuumas õhus leviva droogi auruga tunnen tervist tulemas ainuüksi kogu aktsiooni saatvast vaikivast pühalikkusest.

Haavatud. Haavatavus. Nõrkemiseni nõrk, see on seisund, mis mulle ei sobi. Vaikusesse sunnitud, sest kurk on rääkimiseks liiga valus. Sõltuv teistest, sest ise ei saa hakkam a. Abitusele avatuna olen aheldatud oma tuppa. Valgus teeb haiget, kuumus teeb haiget, rääkida niikuinii ei saa. Enese halet suses kasvab paanika. Mul ei ole juba mitu aastat tervise kindlustust ja selle pärast ei julge ma kohe arsti juurde joost a. Ajay pistab pea ukse vahelt sisse ja toob mulle jäätist. Koorejäätist! Kuidas nii väike žest võib tuua nii palju valgust sellesse pimedasse kohta, kuhu ma nüüd sattunud olen.

Susan pakib mu taksosse ja viib arsti juurde. Mida ma ilma sõpradeta teeksin?

Arstikabinetis pole vaja palju aega raisata, arst vaatab kurgu üle, rebib justkui varem valmis kirjutatud retsepti vihikust välja, kasseerib selle eest hunniku raha ja saadab mu otsejoones apteeki. Bakteriaalne angiin, küllap kohalikust veest. Selle vastu ei saagi muud moodi kui antibiootikumidega. Juba samal õhtul olen jalul ja tunnen, kuidas elu vaikselt mu sisse tagasi tuleb.

Katkend raamatust "Minu Fidži", kirjastus Petrone Print