Väärikas vananemine ja valikud

Vanemaks jäämine on katsumus, millega igaüks tuleb toime omal moel. Mõnel on rohkem õnne, mõni on rohkem valmistunud, aga kõik ei sõltu ka ainult endast. Kaasautor Ewa-Kaisa Plakk arutleb eluliste küsimuste üle.

See teema on aktuaalne alati. Kuigi jah, ilmselt rublaajal jäädi lihtsalt “pinsile”, arutlemata selle üle, kui väärikas see on. Nüüd käib arutelu, nagu oleks see üks valikuvõimalusi. Unustades “pisiasja”, et väärikat vananemist ei saa ise valida ega e-poest tellida. Nagu ei saada keegi ka jõuluvanale soovi, et palun mulle tulevikus üks püksikusemine ja Alzheimer. Mõni kepsutab elupäevade lõpuni seenioride tantsuõhtutel ja teine tiksub vanadekodus ühest söögi­korrast teise. Halvimal juhul teadmata, et ta seal on. Asjad on, nagu on, peab lihtsalt lootma parimat.

Uurin Ave Alavainu arvamust väärikast vananemisest. Vaatamata vingerpussidele tervisega on ta vägagi elus. Kuulen ta kurisevat naeru ja sutsakat “oh, laske mul, laske vääritult vananeda”. Jumal tänatud, vähemalt üks, kes ei räägi mõttetusi.

Arutlen endamisi, kui väärikas saab üldse vananemine olla. Sada aastat tagasi olevat inimeste keskmine eluiga olnud 42 aastat. Tänu ühiskonna heaolule on meie eluiga pikenenud ehk pikalt elamise üks eeldusi ongi vananemine. Sellega kaasneb teadagi mis. Rippuvad rinnad ja lödisevad kintsud on “lisaväärtus”, milleta ei saa. Sa võid ju valehambad implantaatide vastu vahetada, aga asja olemust see ei muuda.

Millal tegeleda vananemisega?

Kas vananemisega peaks hakkama tõsiselt tegelema siis, kui algab keskiga, või on see n-ö elukestev õpe? Tehes igapäevaseid mõttekaid valikuid? Nagunii hakkab hormonaalne tasakaal mingis vanuses trikitama. Andes tasapisi märku, et see on alguste algus. Iseasi, kas seda ka märkame.