Kõrgmägede kutse ja ohud

Mis vägi ajab inimese nädalateks kõrgmägedesse kitsukesse telki, magama kõval madratsil, sööma üksluist toitu ning hingama hapnikuvaest õhku? “Käin mägedes vastuseid otsimas ja need ma sealt tavaliselt ka saan,” ütleb alpinist Katrin Merisalu (50).

Kõrgalpinism ei ole just väga tavaline huviala. Kuidas sa selleni jõudsid?

Looduselaps olen olnud pisikesest peale. Kui minult küsiti, kelleks tahan saada, siis vastasin: maailmaränduriks. Arvestades tolle aja mööda ilma rändamise võimalusi, kihistasid sugulased selle jutu peale vaid pisikest naeru.

Mägedes olen ma käinud 25 aastat. Küll suusatamas, küll madalamal matkamas. Tõsi, viimase nelja aasta kõrgmäestikuretked on olnud juba ekstreemsport. Ja muide, mu päris esimene mägi oli Kuutsemägi, kus abituriendina sõpradega koolivaheaegadel suusatamas käisin!

Arvan, et elus pole juhuseid! Midagi peab juhtuma, et tavapärasesse kulgemisse tekiks raputus, pärast mida sa hakkad tegema ehk enda jaoks pisut õigemaid asju. Minul oli selleks äratuseks üks tõsine jalatrauma, mille sain oma kodus. Komberdasin kuu aega karkudel ja kui kips ära võeti, ei kandnud see jalg enam üldse. Olen nüüd vist invaliid, mõtlesin. Siis jõudis kuskilt minuni info Jaan Künnapialpinismi­koolist ja sinna ma hoolimata jalatraumast ka läksin.

Eelmisel aastal tõusid Korženevskaja (7105 m) ja sel aastal Ismoil Somoni tippu (7495 m; Somonid teatakse rohkem tema endise nime Kommunism järgi – toim). Millised need mäed on?

Pamiiri mäestikus on kolm üle 7000meetrist mäge, lisaks neile kahele veel Lenini mäetipp, kus käisime üle-eelmisel aastal. Sel aastal asusime kuueliikmelise grupiga vallutama just neid kaht mäetippu: Korženevskajat ja Ismoil Somonid. Kinnitasin, et Korženevskaja on Leninist lihtsam. See oli viga, sest iga mägi on igal aastal uus. Juba selle­pärast, et liustikud on kui elavad organismid, need ei püsi iial samasugused. Lisaks liustikele mõjutavad mäge ka ilmastikutingimused. Kui Leninile saab minna ka ilma suurema tehnilise ettevalmistuseta, siis Korženevskajal ja Somonil on tehnilist ronimist päris palju ehk mängu tulevad eriväljaõpe, praktika ja spetsvarustus.

Mõlemasse tippu jõudis kaks meeskonnaliiget – Tannar Esna ja Oliver Liiv – ning mõlemale mehele olid need esimesed 7tuhandelised.

Missugune on ettevalmistus sellistes kõrgustes ronimiseks?

Ettevalmistus on meiesugustele lauskmaainimestele päris valus teema, sest tuleme ju merepinnalt. Näiteks itaallasel või šveitslasel on lihtsam kohaneda, sest nende põline elukoht on juba kõrgemal ning võimalus nädalavahetus Alpides matkata vaid mõne tunnitee kaugusel. Eestlasel tuleb kõvasti enam vaeva näha, et keha hapnikuvaese õhuga harjuks.

Ettevalmistus algab aga muidugi palju varem kui otsene aklimatiseerumine. Mägedesse ei saa minna nii, et sul tuleb tahtmine ja sa lähed. Tuleb mägironijate kogukonnas ringi liikuda, et õige info õigel hetkel sinuni jõuaks. Võib ka juhtuda, et mõni plaan võib idanema minna kohe pärast retkelt kojujõudmist.