Millal on vaja minna nägemist kontrollima?
“Nägemisteravuse muutus pole alati tingitud silmahaigustest — enamasti on tegemist terve silma eripäraga, millega peab arvestama ja mida saab parandada prillide või läätsedega,” nentis Instrumentarium Eesti optometrist Merle Väljari.
Kuidas saada aru, et laps võib vajada prille?
Kui täiskasvanud oskavad juba tähele panna muutuseid silmanägemises, siis tihtipeale ei oska lapsed ise enda nägemise üle kurta või hinnata selle halvenemist.
Laste silmanägemise hindamiseks soovitab optometrist Merle Väljari vanematel tähelepanu pöörata sellele, kuidas laps näiteks telekat vaatab või raamatut loeb. “Kui laps kipub vaatama televiisorit lähedalt, mitte paari meetri kauguselt diivanilt, kissitab kaugele vaadates silmi, siis võib olla lapsel mure kaugele vaatamisega. Lähedale vaatamise hindamiseks tasub jälgida õppimisel raamatute lugemist ja kirjutamist või kuidas näiteks laps joonistab — kas raamat või joonistuspaber asub silmadest mõistlikul kaugusel või tahab laps ninaga praktiliselt lehte puudutada,” tõi optometrist esile.
Ta lisas, et varases koolieas on nägemise halvenemist võimalik täheldada ka õpikäitumises — kui laps ei näe piisavalt hästi või peab teravaks nägemiseks üleliia palju enda silmi pingutama, võib ta ka kergekäelisemalt alla anda ning õppimisest viilida — on ju tahvlile vaatamine, õpiku lugemine või ka pildi joonistamine pingutust nõudvam ning lihtsam on loobuda. Seepärast on väga oluline välja selgitada, miks laps ei soovi lugeda või õppida.
Enne 6. eluaastat märkamata jäänud silmade olukord võib hilisemas eas kaasa tuua pöördumatuid silmakahjustusi, mis segavad töötamist ja igapäevaelu.
“Üheks varases lapseeas esinevaks nägemisprobleemiks võib olla amblüoopia ehk laisa silma sündroom, mis vajab kindlasti tähelepanu ja on üldjuhul ravitav enne 6. eluaastat. Juhul, kui ravile ei pöörata tähelepanu õigel ajal, ei hakka laisk silm funktsioneerima ja võib viia nägemise täieliku kadumiseni,” nentis optometrist, rõhutades, et enim mõjutab see tulevikus inimese ruumilist nägemist, mida on vaja erinevatel täpsust nõudvatel erialadel. Kui ruumiline taju on häiritud, siis mõjutab see ka igapäevaseid toiminguid nagu autojuhtimine, sest nägemisväli on piiratud ning reaktsioonid on aeglasemad.
Mis viitab täiskasvanu puhul nägemise halvenemisele?
“Täiskasvanud saavad kaugelevaatamise teravust kodus testida näiteks TV abil — kui subtiitrite lugemine nõuab silmade kissitamist või tekst on udune, tasub optometristi külastada,” nentis Väljari.
Ta lisas, et lähedale vaatamise muutuseid täiskasvanutel saab hinnata lehte lugedes või nutiseadmeid kasutades — kui käed jäävad lugedes n-ö lühikeseks, tasub tõsiselt silmakontrolli vajadust kaaluda. Samuti annab lähitööks mõeldud prillide vajadusest märku asjaolu, kui hämaras ja kehva valgustusega ruumides ei näe hästi lähedale. “Isegi kui siseruumides püütakse ehk uduse pildiga harjuda ja hakkama saada, tasub mõelda sellele, et nägemine on samasugune ka väljas liikudes. Halb silmanägemine mõjutab taju ja reaktsioonikiirust, mis võib saada ohtlikuks nii jalakäijana kui ka autojuhina liikluses liigeldes ja seda eriti hämaras või pimedas,” rõhutas Väljari.
Silmanägemist kontrollitakse harva või üldse mitte
2013. aastal koostati Eestis uuring, mille käigus küsitleti 480 perearsti ja kus uuriti mootorsõidukijuhtidele tervisetõendi väljastamist seoses nägemiskontrolli tegemisega. Uuringust selgus, et perearstide võimalused hinnata liiklusseaduses nõutud nägemisfunktsiooni eri aspekte kvaliteetselt olid ebapiisavad. Uuringust ilmnes ka, et perearstide hinnangul tuleks mootorsõidukijuhtide nägemist tervisetõendi saamiseks täpsemalt mõõta.
Optometristi hinnangul on autojuhtide esmaseks silmanägemise kontrolliks vaja kontrollida nägemisteravust, kas juba olemasolevate prillidega või ilma prillideta, kontrastitundlikkust ning vaatevälja, et hinnata nägemise laiust. “Need kolm kategooriat näitavad, kas inimene näeb erinevas valguses sama teravalt ning kui hea on kontrastide eristusvõime. Autojuhtimise puhul on oluline, et vaateväli oleks tagatud 120-kraadi ulatuses,” rõhutas Väljari.
Silmaprobleemide osas pöördutakse nii optometristi kui ka silmaarsti poole. Erinevus seisneb selles, et optometrist tegeleb nö terve silmaga ja ei määra ravi, kontrollides nägemisega seotud asjaolusid, määrates nägemist parandavaid abivahendeid, milleks on erinevad prillid, kontaktläätsed jt. Silmaarsti juurde tuleb minna siis, kui silm on haige ja vajab ravi, näiteks kui on põletik, suguvõsas on juba esinenud silmahaigusi või esineb mõni muu häiriv seisund. Samuti on põhjust kiiresti silmaarsti poole pöörduda, kui nägemine halveneb järsult.
Silmanägemist saab kontrollida igas optikapoes.
