REPLIIK | "Olgem ausad... Nii ei tehta!"
Vaatame mõnda killer-väljenditest lähemalt.
“Olgem ausad!” — okei, oleme. Mis edasi saab? Mida minult tahetakse, kui mulle nii öeldakse? Nõustumist teise väidetega, kaasa noogutamist? Või seda, et isegi kui mul oleks midagi öelda, siis see “olgem ausad” lõikab mu vastuväidete tee ära. Olgem ausad, see jätab teisest päris nadi mulje, kui tal argumendid otsa saavad ja ainus kõrs, millest haarata, on ausaks (vait) jäämist nõuda kollektiivselt. Seeasemel võiks oma pruuki tagasi tuua lihtsa "Mina arvan, et ...", millega on kõik kombes ja päästetud, ilusti mina-vormis ja puha.
“Nii ei tehta!” — Niimoodi ütledki? Miks ei tehta? Vanasti öeldi tütarlastele, et tütarlaps ei jookse poiste järele, sest nii ei tehta. Või kui ta istus jalad harkis. Praegu kasutatakse seda igal pool mujalgi. Ent vabas maailmas tehakse paljusid asju, proovitakse ja katsetatakse ning see “nii ei tehta” mõjub ajuvabalt. Mina tardun alati hetkeks, kui mulle nii öeldakse, ent uudishimuliku inimesena ma siiski tahaksin teada, äkki ikka tehakse küll ja äkki oleme need meie just, kes nii teevad. Nii et teise inimese innu ära lõikamiseks on see nõrgema puhul võibolla isegi toimiv väljend, rumalaks oled sa ta juba nagunii tembeldanud, sest muidu ta ka teaks ju, et nii ei tehta, aga tugevama puhul mitte, sest mitte kellegi käes ei ole seda tõemonopoli, et just tema teab, et kuidas asjad käivad. Selle variatsioon ongi "Nii need asjad küll ei käi!".
“Nojah, eks sa ise tead…” — mhm, just nimelt. Aga miks on pärast selle lause kuulmist nii paha olla? Nagu sa oleksid teinud või tegemas midagi teise inimese tõekspidamiste ja tahte vastaselt. Nojah, eks tegelikult ju oledki. Kuid sellepeale tekib päris äraspidine muster: sa kukud talle end vabandama, põhjendama, selgeks tegema. Minu arust on see “nojah, eks sa ise tead” lihtsalt ebaviisakas. Mõnel on veel imetabane komme teha selle ütlemise juurde ka solvunud nägu, sest sina teatavasti oled ju üle mõistuse põikpäine ja ise tead.
"Jah, aga..." — mis asi see nüüd on? Ei? Võib-olla? See on selline viisakas eitus tegelikult vist. Et päris ei-d nagu ka öelda ei taha, tundub liiga räige antud situatsioonis, nii et kui ma ütlen "jah, aga", siis oleme kõik päästetud. Aga mis juhtub? Sellest tõuseb tihti vaidlus, sest teine pool saab sellest aru nii, et siin on veel argumenteerimise ruumi. Kui oleks tulnud selge ei, oleks ehk vaidlus eos kustunud. Mõttetu raiskamine.
“Vabandust, aga…“ — see on andekspalumise klassika. Selle variatsioon on “Ma palun vabandust, kui ma sulle haiget tegin, aga …”. Siin tuleks rõhutada juba kahte sõna: KUI ja AGA. Sa tegid teisele inimesele haiget ja teine sai haiget. Kus see KUI siin situatsioonis on? Kui sa tegid haiget, siis ta sai haiget. Aga kui sa oma meelest ei teinud haiget, aga teine siiski sai haiget, siis kas teine mõtles oma hingevalu välja või? Meil on väga raske leppida tõsiasjaga, et teine sai haiget meie pärast. Sest me tegime talle haiget. Igasugused kui-d ei sobi sellesse lausesse, sest see paneb haigetsaamise “süü” haigetsaajale, samas ainus süü lasub haigettegijal. Ning “aga” on juba laussolvang. Tegid haiget, palu vabandust ja pole vaja oma käitumist õigustada. Siiras vabandus ilma kuide ja agadeta on alati parim siluja.
“Oh, see pole veel midagi!” — no kurat, enam ei saa üldse muljetada või oma suurtest asjadest rääkida, kohe lõigatakse vahele ja hakatakse oma “palju ägedamat” kogemust jagama. Kuhu on jäänud elementaarne lugupidamine teise vastu ta ära kuulata ja oodata oma jutuga? Meil on imeline oskus dialoogist monoloog teha. Aga proovi teinekord kuulata, öelda “oh, äge!”, mõnikord on lihtne okei jumalast okei.
“Mis ma teha saan, mul on ka raske!“ — oletame, et oled teisega veidi pahane ja räägid temaga sellest, lootuses, et ta mõistab sinu muret ja saate asja selgeks. Selle asemel aga tuleb “Mis ma teha saan, mul on ka raske!”. Selll-gggee… Jaa, ei, muidugi! Muidugi sul on raske, vaeseke, ja las meil olla siis koos paha olla. Kogu su kurtmine on nullitud ja ega sul polegi midagi teha. Nii on. Ela sellega.
"Mida iganes" — see on tülinorimise ja ebaviisakuse meistriklass. On mingi tulisem vaidlus ja teine ütleb sulle "mida iganes". Nagu mis mõttes? Et kui on soov teha sind täpiks, siis sedasi õnnestub see pea alati.
Hea lugeja! Kui sul on meiega jagada oma kogemusi ja mõtteid selliste väljendite kohta, siis kirjuta kommentaariumisse!
