APPI, KUI VALUS! Miks paber lõikab nii räige haava?
Tegelikult ei ole paberilõikest saadud valus midagi imelikku. Tavaliselt juhtub haav sinna, kus on meie tundlikuimad kohad: näpud, peopesad, huuled ja keel. Nende kehaosade närvivõrgud eristavad erakordselt täpse selgusega mitmesuguseid tundmusi, reageerides äkiliselt külmale, kuumusele, rõhumuutustele ja vigastustele. Meie aju töötleb sealt tulevaid signaale peene tundlikkusega ja see muudab meie sõrmede, huulte ja keele peal juhtuvad vigastused veelgi valusamaks. Lisaks liigutame ja kasutame oma sõrmi, huuli ja keelt kogu aeg ning enne paberiga lõigatud vastik haav kipub pikalt veritsema ega taha paraneda.
Mida siis teha? Kõigepealt soovitatakse saadud haav vee ja seebiga puhtaks pesta, et vältida infektsiooni teket ning ühtlasi kiirendada haava paranema hakkamist. Võimalusel pane haavale väike plaaster, see takistab haava uuesti avanemist.
Miks paberivigastus aga nii emotsionaalselt mõjub?
Kui mõelda paberiga ümberkäimise peale, siis no mida imet me ikka teeme sellega: lõikame, voldime, tõstame ühest hunnikust teise, kleebime — kõik lihtsad tegevused ju! Ja siin peitubki asja võti - see on ju nii lihtne ja kuidas ma sain olla selline käpard! Meis ärkab terve müriaadi erinevaid tundmusi ja see vajutab füüsilisele valule oma lisapitseri. Me tunneme kõigepealt häbi, et keha ei koordineerinud nii lihtsat ülesannet. Sellele lisandub kahju- ja süütunne — nüüd on kõik paber ja sa isegi verd täis! Viha, mida tunned saadud valust. Ja lõpuks ka ärevus, sest töö jäi pooleli ja äkki juhtub see uuesti.
Mida sellest järeldada?
Tasub ehk tõesti mõelda, et me olemegi võimelised endale lihtsate ja triviaalsete asjadega kogemata haiget tegema. Me polegi nii tugevad. Nii võiks tühine paberivigastus meil suurushullustus alandada ning meelde tuletada, et me pole kaitstud ühtigi. Ehk muudab see paberist saadud "assa raisk, kui valus!" alandlikumaks ning arusaaja(ma)ks kaaslaste valu suhteski.
Allikas: edition.cnn.com
