Elamusmaratoniga käima ehk kuidas ma hakkan tubliks!
Läks käima! hõikavad mu sõbrad käima õppiva lapse esimeste sammude peale. Sama võib vabalt öelda ka juba kõndida oskavate inimeste kohta, kes plaanivad oma liikumisharjumusi muuta. Maarika Naagel (56) osaleb kolmel käimismaratonil ja jagab oma kogemusi Tervis Plussi lugejatega.
Kas ma sügiseks 42 kilomeetrini jõuan, pole kindel. Kuigi mulle tegelikult meeldib aktiivne elustiil ja olen seda alati harrastanud. Tõsi, sageli rohkem jutus kui tegudes. Samas usun, et kui minusugune “tädi Maali”, pisut laiskmugav ja pisut ülekaalus vanaema vanuses 55+ suudab end liikuma sundida, siis on sellest ehk kasu ja ergutust teistelegi maa- ja linnanaistele ning ka meestele.
Arusaamine vajadusest
12 aastat tagasi maale kolides üritasin ülevoolava entusiasmiga 7 aastat oma äri käivitada. Tulemiks oli, et see ei käivitunud, kuid entusiasm hakkas mind ennast sõna otseses mõttes tapma. Neljal viimasel suvel käis kiirabi mulle hinge sisse puhumas, enesehinnang ja kogu olemine oli vaatamata suurtele tunnustustele ja kiidusõnadele allpool Amsterdami nulli. Lapsed hakkasid muretsema, sõbrad mõistsid ja püüdsid aidata. On aga vana tõde, et aidata saab vaid seda, kes on valmis abi vastu võtma. Kogu see pöörane aeg lõppes eelmisel sügisel operatsiooniga. Siis sai küllalt. Otsustasin selle eluetapi lõppenuks lugeda ning edasi minna perest ja enesest, ennekõike oma tervisest hoolides.
Enne operatsiooni kutsus poeg mind Taisse joogakooli. Sain sealt kaasa harjutused. Nüüd teen ise kodus joogat, vajadusel tuletan detaile Youtube’i abiga meelde. Tallinnas olles käin tütardega koos MyFitnessi trennides.
