Noor neiu oma võitlusest vähiga: ma ei tea, kas sellel lool on õnnelik lõpp

Patsient, tervishoiutöötaja, õendusharidusega sotsioloog – see kõik iseloomustab Dominica Trubetskoid (35). Ta on pistnud rinda vähiga ja peab nüüd terviseblogi elustiilimeditsiin.ee.

Ma kasvasin üles düsfunktsionaalses perekonnas, kus üks vanematest oli alkohoolik. Kes on sõltuvusprobleemidega perest pärit, teab, et see elu on täis pidevat hirmu, vägivalda, saladusi, usaldamatust, ebakindlust, isolatsiooni ja rahaprobleeme. Kunagi ei võinud kindel olla, mida õhtu toob, mis olekus ta koju saabub ja mis seejärel juhtuma hakkab. Või kas ta üldse täna tuleb? Kõik variandid olid ühtmoodi halvad. Vahel võttis ta mindki nendele retkedele kaasa ja näitas, kus käib, mida teeb ja kelle seltsis aega veedab. Tihti jäin koos teiste oma­sugustega täiskasvanutele jalgu ning siis kupatati meid õhtupimeduses tänavale, kus me niisama sihitult ringi hulkusime ja lollusi tegime.

Kahjuks puudutab see teema Eestis liiga paljusid lapsi: enamik minu lapsepõlvesõpradest oli pärit sellisest keskkonnast. Kui sellest midagi positiivset leida, siis nii palju, et juba eelkooliealisena otsustasin ma, et minust ei saa kolmanda põlve joodikut.

Keegi ei jää puutumata, kui 17 aastat sellist elu elada. Järgmised 10 aastat kulusid mul selleks, et endast järele jäänud killud kokku pühkida ja neist tervik kokku panna. Kui ma seejärel kolmanda staadiumi vähi diagnoosi sain, olin šokeeritud...

Dominica lugu loe edasi juba artiklist.